Suured kolimised

Nii ongi. Sel ajal kui ma siia mitte sõnagi ei kirjutanud, viis elu mind ühest kohast teise - läänest ita, Aucklandi ühest servast teise - suur vahemaa. Arvestades eelnevaid igapäevaseid rännakuid tööle ja koju ja trenni, siis väga suur vahemaa. Töölt bussiga kojusõit võttis varem kauem aega kui Tallinnast Helsingisse sõit. Kuna aga terve mu elu ühest kohast teise liikuda otsustas, siis september möödus mul kolimiste lainel. See, et Rocket Lab lennujaamast lahkuda plaanis, oli ammu teada. Oli vaid aja küsimus millal meile uued võtmed kätte antakse ja me oma kitsaks jäänud ruumidest uude läikivasse "paleesse" kolida saame. Lennujaamas tekkis meil tõsine ruumipuudus. Uute töötajate jaoks enam kohta polnud ja nii pidid nad töötama kellegi teise laua taga, kes parajasti ise eemal (Mahia, Ameerika, puhkus) viibisid ja nii tuligi iga nädal oma töökoht ümber kolida ja loota, et keegi järgmine nädal ka ära on. Minu logistikaosakonnal polnud üldse oma ruumi ja siis jagasid kvaliteedikontrolli kutid oma pisikest tuba rõõmsalt ka minu ja mu pakkihunnikuga.
Uues majas on meie tiimil valgusküllane hiigelruum. Nüüdseks muidugi on see kastivirnadega täitunud. Rocket Labi külaliste vastuvõtuala (reception) on tõeline vaatamisväärsus. Peauksest sisse minnes jalutad kõigepealt läbi kiiskava valge tunneli, mille lõpust paistab must valgus. Jõudes koridori lõpus paistvasse süngesse kosmosesse, mustade lagede ja seintega ruumi, ulatub vasakut kätt laest välja elusuuruses rakett ja otse ees klaasi taga paistab missiooni kontrolli keskus, kus raketi lendutõusu ajal Elektronsõiduki tehnilisi näitajaid jälgitakse ja kõik olulised otsused vastu võetakse. Selline tunne on nagu oleks filmi sattunud. Vahepeal võib meil töö juures isegi filmistaare kohata. Rocket Labi ametlikul avamisel oli aukülaliseks Star Treckist tuntud Willam Shatner.
Lisaks tuli avamistseremooniale Uus-Meremaa peaminister. Kohal olnud meedia sai korralikult klikibaidi materjali Willam Shatneri soovitusest, et kui Elon Musk saatis auto kosmosesse tiirlema, siis võib-olla peaks Rocket Lab peaministri pisibeebi kosmosesse saatma.. Hmmm, huvitavad ideed. Peaminister Jacinda sellest muidugi midagi ei arvanud.
Üldiselt olen ma väga-väga üllatunud kui vähe kohalikud uudisteportaalid ja -saated oma enda Uus-Meremaa kosmoselendudest huvituvad. Eelmise aasta lõpus õnnestus meil edukalt saata orbiidile Rocket Labi kolmas rakett, mis oli esimene kommertsrakett peale kahte proovilendu ja ka neljas rakett, mis pühendatud NASA haridusprogrammile. Nendele suursaavutustele ei järgnenud kohalikest kanalitest praktiliselt mingit kajastust. Ka Rocket Labi meediasuhete juht väitis, et kohalik ajakirjandus on väga asjatundmatu. Rahvusvaheline ajakirjandus on palju rohkem huvitatud. Põnev on ka see, et RL esimene rakett sõidutati kosmosesse 2017 mai kuus, kui mina seal veel ei töötanud ja mulle kirjutati Eestist kodust, et kas ma kuulsin, et Uus-Meremaal saadeti rakett kosmosesse. Ma ütlesin, et siin on teised teemad hetkel tähtsamad (ragbi staaride draamad ja kuninglik perekond põhiliselt.. nende käike jälgitakse küll iga detailini) ja et pealehel küll silma ei hakanud.
Aga mina jälgisin mõlemat raketi lendu koos töökaaslastega MCC (mission control centre) ruumist. Vinge-ülivinge! See ovatsioon ja joovastus, et saimegi hakkama! Megaäge!!! Nüüd tiirleb orbiidil 24 Rocket Labi poolt teele saadetud satelliiti.
Siin on link, kust saab meie ilusat kolmandat lendu nautida(keri 19 minuti peale kui kõike vaadata ei viitsi)ja siin link, kus meie uusi ruume tutvustatakse.
Nüüd, kus Rocket Lab on tõestanud, et meie rakett Electron töötab perfektselt, läheb tõeline töö lahti. Esialgu on eesmärgiks saata orbiidile üks rakett kuus ja järgmine rakett saabki juba loodetavasti veebruari lõpus kosmoseavaruste suunas teele saadetud.
Tavapärasest hullem hullus on jälle lahti läinud ja igaõhtused ületunnid ja nädalavahetustel töötamine on norm. Ühel õhtul jäin ma lausa südaööni tööle. Meie vastuvõtu-väljastuse ruum mattub jälle vaikselt pakkide alla ja on uskumatu, et me kahekesi (Nele ja Mele) peame sellega hakkama saama. Rocket Labil on umbes 200 töökohta vaja täita, niiet kui mu sõprade hulgas, kes seda postitust loevad, on kedagi, kes tahaks Uus-Meremaale kolida, head palka teenida ja raketiteadust teha, siis andke endast teada;)
 Samal ajal kui Rocket Lab kolis, saime ka teate oma majaomanikult, kes ootamatult oma valdusi tagasi soovis. Umbes kuu aega anti meile, et oma kodinad (mööbel ja kõik) kokku korjata ja uttu tõmmata. Egas midagi. Mina võtsin asjade korraldamise kohe enda peale ja hakkasin uut kodu otsima. Tegelikult oli mul lausa väga hea meel, et nii läks. Meie eelmine elukoht oli mu tööst lihtsalt nii kaugel, et igahommikune ja -õhtune reisimine võttis liiga kaua aega. Valisin välja hunniku potensiaalseid tuleviku kodusid, mida umbes kahe nädala jooksul nädalavahetuseti vaatamas käisime ja lõpuks jäi sõelale kaks varianti. Üks neist meeldis minule ja teine Samile. Mina eelistasin maja ilusas piirkonnas kaunite tagaaiavaadetega ja suurema peenra alaga, lisaks hiiglaslik magamistuba suure garderoobiga, kuhu sisse astudes läheb laevalgus automaatselt põlema. Kolm alumise korruse tuba ja lisaks köök on kõik omaette pääsudega otse hoovi. See maja, mis Samile meeldis, oli uuem ja rohkemate mugavustega, megapehmed vaibad, ilus ensuite (omaette vannitoaga) magamistuba, suur garaaz, kus palju ruumi kola hoidmiseks ja lisaks tuli köögiga kaasa kahepoolne külmkapp. Samas selle maja asukoht oli veidi kahtlase mainega linnaosas ja pimedas eriti üksi seal jalutada ei söandaks. Uus-Meremaal on tugev gängikultuur. Niisama sõbralikke motoklubisid siin ei eksisteeri. Siin on ohtlikud gängid nagu Head Hunters, Mongrel Mob, Black Power jne, kes omavahel rivaalitsevad ja kelle liikmeskond suuremas osas kriminaalidest ja muudest kahtlastest tegelastest koosneb. Nende teele väga sattuda ei tahaks.. Lisaks on osa linnaosasid kuulsamad oma narkotegevuse poolest.
Meie lõppvalikusse jäänud kahe maja rendihind oli umbes sama. Valisime selle, mis mulle rohkem meeldis.
Uskumatu kui palju vaeva läheb terve maja kolimiseks. Rentisime mööbli ja muu kola vedamiseks kaubiku ja lisaks ka järelkäru sõiduautole. Kolm korda pidime edasi-tagasi sõitma. Lisaks tuli maja säravpuhtana tagastada ja seega veetsime mitu nädalavahetust enne kolimist suurpuhastust tehes, et endast isegi tolmukübet mitte maha jätta. Sami vend tuli ka meile asjade vedamisel appi.
Kui esimene etapp kolimisel on vana kodu vabastamine, siis meid ootas veel ees teine etapp - kastivirnade alla mattunud uus kodu elamiskõlblikuks teha. Voodid tuli kõik kokku klopsida, mööbel paika seada, telekas ja internett tööle saada.
Algsest segadusepesast on nüüd armas kodu saanud, mida me mõlemad armastame. Suvi on täies hoos ja aed on täis punaseid igas suuruses tomateid, maasikad on juba otsas ning varsti saab viinamarju ja siis tuleb natuke oodata ja ehk saab ka kõrvitsat. Me isegi istutasime arbuusi, mis pika peale lõppude lõpuks õitsema hakkas. Saab näha, kas viljad ka külge tulevad. Siin lõunamaal saab igasuguste eksootiliste viljade kasvatamist eksperimenteerida. Meil on potis pisike passioonivilja (kirevilja) põõsakene ja minul on oma sidrunipuu kasvatus.
Edasisel aga lasen piltidel jutustada.

Esimene tööpäev uues majas. Polnud tooligi, kuhu istuda rääkimata arvutist või internetist. Ehitus käis veel paar nädalat peale seda kui sisse kolisime.


Lõunasöök :D


Valmis külaliste vastuvõtuks


Kodu sai ka kokku pakitud.


Ja kaubiku saabudes algas mööbli tassimine.


Viimane laadung ja ka jõulupuu tuli meiega.


Uus ja ilus.


Enne õhtule ei saanud kui voodi uues kohas kokku pandud.


Köök kastivirna all




Kes too on? Selline lõust tervitas meid aias.


Koduaia lillepõõsad


Võtsin eelmisest aiast osa taimi uude koju kaasa.. Spinatit, tilli, rabarberit, piparmünti..





Pisikesed viinamarjad


Huggie lemmik koht aias on viinamarjapõõsas.


Maasikahullus






Mesimumm sibulaõiel


Tomatihullus


Jõulud aias




Mida aiast ei saa, tuleb turult tuua.


Jalutuskäik kodu lähedal. Linnatornid paistavad eemal silmapiiril.




Pühapäevane jalutuskäik Tamaki jõe kaldal




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Plaanid ja mitte-plaanid märtsikuus

Kui aega pole, siis aega pole