Postitused

Kujutis
Olen nüüd Aucklandis päris paikseks jäänud. Siia ma märtsis saabusin ja kuigi kaugemale polegi jõudnud. Endiselt töötan ka Huhtamakis, kus mul nüüd viies kuu käima läks. See jääb ka viimaseks. Mu tähtajaline tööleping lõppeb septembri viimasel tööpäeval. Ja ükskõik kui väga mind seal ka vajatakse ja minu lahkumise üle kurvastatakse, tahan lõpuks edasi liikuda. Tongalt pärit tüdruk, kellega päris hästi läbi saan ja kes kontori poolel klienditeenindajana töötab, rääkis, et neil oli vestlus olnud teemal, mida peale minu lahkumist peale hakata. Väidetavalt pidi kõik toimiv kildudeks lagunema, sest laos ei oska keegi peale minu pooli asju, mis minu kohustuste alla kuuluvad (ja temal on ka kõrini, et peab teiste eest asju tegema ning peab ka lahkumise plaane). Enne minu tulekut oli seal igapäevaselt mingi jama lahti olnud, aga siis tulin mina ja äkki hakkasid asjad toimima. Mult on mitu korda küsitud, et miks ma jääda ei või. Ma ei mõtle seda juttu praegu muide enda nartsissismipuhangus väl...

Ja mis ma juulis tegin?

Kujutis
Viimasel ajal olen vaid korra kuus juhtunud kirjutama, aga iga postitus võtab mul mitu päeva aega. Kõige ajakulukam on vist piltide valimine, milleks mul praegu kulus 3 päeva. See postitus tulebki natuke teistsugune. Nagu pildiraamat. Ma ei hakka pikka romaani ette kirjutama. Järjekordne matk ees ootamas ja kohe alguses pandi meid takistusraja ületamisel proovile. Kes ehitab silda, kes kõnnib kummikutes ilma ühegi probleemita üle (mina) Kurtil Austraaliast ei läinud kohe üldse hästi Teistel läks libedast pinnast hoolimata sillaületus libedamalt. Elevil lambad Need on ühed imelikud lambad, ei põgenegi vaid hoopis kimavad meie karjale vastu. Peale pikka ja väsitavat retke ülesmäge, mis pani mitu vaprat matkalist loobuma ja tagasi pöörduma, olen mina endiselt rõõmus ja naeratav. Isegi hingan veel! See on kindlasti üks raskeimatest retkedest, mis ette võtnud, sest teekond üles tundus tõesti lõputu. Muidugi oli mul vaja teistele näidata, ...