Ja nyyd on aeg lubatud uudisteks. Nagu v6ib j2reldada mu t2pit2htede puudumisest, olen Eestist natuke eemal. Seekord asusin tee 22rde koos oma tegutsemisvalmis poidlaga yksinda. Hulljulge nagu ma olen. Olen vahemaad Laagrist Euroopa poole ju varemgi h22lega l2binud ja poidlaga r2ndamine sel sirgel teel on suht turvaline. Seekord sain end vipina tunda neljas erinevas autos. Moelda vaid, nagu kuningannat veetakse kaarikuga kaugete maade taha. Minu reisikaaslasteks said vahvad merev2elased, kes suundusid Kihnu vetesse salap2rast l6hkekeha mere pohjast otsima, tyrklane, kelle peaaegu ainuke asi, mida ta inglise keeles mulle selgeks teha oskas, oli "I love you" ja leedukas, kellega sai tema pikkade telefonik6nede vahepeal keelevahetust enamus suurtest euroopa keeltest teha. Ja olingi Leedus. Kuhu edasi, sellest varsti.
Suured kolimised
Nii ongi. Sel ajal kui ma siia mitte sõnagi ei kirjutanud, viis elu mind ühest kohast teise - läänest ita, Aucklandi ühest servast teise - suur vahemaa. Arvestades eelnevaid igapäevaseid rännakuid tööle ja koju ja trenni, siis väga suur vahemaa. Töölt bussiga kojusõit võttis varem kauem aega kui Tallinnast Helsingisse sõit. Kuna aga terve mu elu ühest kohast teise liikuda otsustas, siis september möödus mul kolimiste lainel. See, et Rocket Lab lennujaamast lahkuda plaanis, oli ammu teada. Oli vaid aja küsimus millal meile uued võtmed kätte antakse ja me oma kitsaks jäänud ruumidest uude läikivasse "paleesse" kolida saame. Lennujaamas tekkis meil tõsine ruumipuudus. Uute töötajate jaoks enam kohta polnud ja nii pidid nad töötama kellegi teise laua taga, kes parajasti ise eemal (Mahia, Ameerika, puhkus) viibisid ja nii tuligi iga nädal oma töökoht ümber kolida ja loota, et keegi järgmine nädal ka ära on. Minu logistikaosakonnal polnud üldse oma ruumi ja siis jagasid kvaliteedik...
Kommentaarid
Postita kommentaar