Kui aega pole, siis aega pole

Kui väga ma ka üritaks, ei tule tihedamini kirjutamisest midagi välja. Mitmeid kuid järjest olid mu tööpäevad on nii pingelised, et pidin iga päev ületunde tegema, et enamvähem kõik tehtud saaks. Tihti jäin isegi 3 tundi kauemaks tööle ning koju jõudes oli kell nii palju, et peale õhtusööki tuli magama minna, et järgmisel hommikul jälle kell kuus üles tõusta jaksaks. Isegi natuke varem koju jõudes ei ole mul olnud jaksu hakata mõtteid jutuks kokku seadma. Nüüd alles kuu aega tagasi on meie logistika osakonda hakatud korralikult üles ehitama. Ma olin enne ainukene siin Uus-Meremaa tiimis, aga nüüd pole ma enam üksi. Kogu selle tööpinge juures hakkasid mind igasugused kaela- ja seljavalud ning muud tervisehädad kimbutama. Pidin korduvalt koju ära tulema kuna halb hakkas ja olen juba kõik oma selle aasta haiguspäevad vist ära kasutanud. Tunnen, et nüüd lõpuks saab maha rahuneda veidi.
Oleme nädalavahetuseti Samiga kuumaveeallikas või saunas lõõgastumas käinud või looduses matkamas.
Mais otsustasime aga hoopis saabuva talve eest soojale maale pageda. Veetsime nädal aega Vaikse ookeani keskel eksootilisel Samoal. See oli ikka tõeline puhkus suurlinna melust nii kaugel kui võimalik, kohas kus enamus inimesi ikka veel traditsioonilist elu elab ja õhtusööki lõkke peal küpsetab. Samoa pealinn Apia asub saarestiku väiksemal saarel Upolul. Sinna ka lennuk meid ühel kaunil Maikuu pärastlõunal üle sini-siniste veteväljade viis. Esimesed paar päeva veetsime Apia kandis. Lennukilt maha astudes hakkas kohe ninna mõnus lõkkesuitsu lõhn. Traditsiooniliselt küpsetatakse toit umus ehk maa ahjus. Sealiha, kana, kala ning taro, rohelised banaanid ning leivapuuvili keeratakse banaanilehtedesse ja laotakse tulikuumadele lõkkekividele.
Apia lennujaamas piiras meid ümber punt taksojuhte, kes meid oma autosse meelitada üritas ning väitis, et päriselt ka lennujaama ja Apia vahel bussi ei käi. Sam ei viitsinud vaielda ja seega läksime taksoga. Seekord meil kahjuks bussisõidud ära jäidki, sest Apias oli meil auto renditud. Ühistransport on siin ka omamoodi ettevõtmine. Bussipeatused on seal, kus parajasti vaja ning mingit graafikut ka pole. Tuleb kuna tuleb. Kõik bussid näevad muidugi väga kaunid ja kirevad välja. Igal masinal on oma nimi. Lisaks võib bussi tagaotsale olla maalitud uhke pilt ning kapotti kaunistada tiibadega kuju. Kui kohti piisavalt kõigile ei jagu, siis püsti keegi ei seisa vaid istutakse üksteisele sülle (ka täiesti võõrastele).
Mitte ainult bussid pole siin kaunistatud vaid ka kogu ümbrus. Tänavaääred ja külad on korralikult hooldatud ja muru niidetud. Mitte kellegile kuuluvat maad Samoal ei eksisteeri. Kõik maa kuulub kohalikele küladele. Kuna Samoal üldiselt pole just väga palju töökohti saadaval ja väidetavalt 90 protsenti elanikest on tööta, siis kohalik külajuhatus reguleerib, et kõik ühiskonna liikmed ikkagi kasulikud oleksid ja külaellusse aktiivselt panustaksid. Siis käibki päevast päeva pidev parandamine, oma kodude kaunistamine ja ümbruse korras hoidmine. Tegelikult on neil seal päris karmid reeglid. Igal aastal külastab iga perekonda komitee, kes vaatab kodu üle ja teeb kindlaks, et see pere oleks ikka eelmise aastaga võrreldes midagi uut omale soetanud, kodus parandustöid teinud ja progress ikka jätkuks. Et uusi asju ning toidukraami poest osta, mis oma aias ei kasva, tuleb kuidagi raha teha. Seega on kõik rannad ja vaatamisväärsused turistidele tasustatud. Kui tahad rannas ujuda, pead kohalikule külale maksma. Kui rand on külast eemal, siis istub keegi külaelanik päev läbi rannas ja ootab saabuvaid turiste. Rannakülastustasu võib olla kuni 10 samoa talat. Aga kui tahad kuulsasse To Sua Ocean Trenchi ujuma minna, siis tuleb 20 tala maksta. Suvalise pisikese teeäärse kose nägemiseks pidime 5 talat maksma ja siis läksid kohalikud keset päeva juba märjukest limpsivad külamehed nende 10 tala pärast kaklema...võib-olla oli neil ka mõni muu põhjus. Suur osa Samoalasi eriti inglise keelt ei räägi kuigi lastele ikka õpetatakse, et neil tulevikus Uus-Meremaal paremat elujärge lihtsam otsida oleks. Auckland on polüneeslaste (eriti samoalaste ja tongalaste) pealinn.
Külad ise on väga traditsioonilise ülesehitusega. Seintega maju üldiselt ei ole. Pere elab üsna avatud elu oma fales, kus katust hoiavad üleval vaid sambad. Enamus asustust paikneb kohe ranna ääres ning liivaribale on ehitatud sammastel ranna faled, kus öösel mõnus jahe magada. Igas külas on vähemalt üks, enamasti mitu kirikut. Kõik kirikud näevad ilusad ja uued välja.
Samoalased on ülireligioossed inimesed ja kirik on osa iga samoalase igapäevaelust. Pühapäev on pidupäev. Kõik kannavad valget ja veedavad päeva kirikus. Päev algab hommikuteenistusega ja lõppeb õhtuteenistusega.
Autoga läbi külade sõites saab aimu kui sõbralikud samoalased on. Kõiki möödujaid tervitatakse eranditult. Jalakäijad lehvitavad ka kõigile mööduvatele autodele. Samoale omane on see, et kõike tehakse naljaga. Isegi lehvitus peab kuidagi naljakas olema ja igal samoalasel on oma isikupärane lehvitusviis. Ka meie mõtlesime omale põnevad tervitused välja.
Siiski, reegleid tuleb järgida, ning kui tabudest mitte välja teha võib kurja pilgu osaks saada. Oma esimesel õhtul unustasime ära, et umbes kella kuue paiku kui päike loojub, on külades liikumiskeeld, mis kehtib umbes 10-15min, sest siis tuleb kodus olla ja algab aeg perega koos õhtusööki süüa. Tee ääres seisid rivides noormehed, kes valvasid, et keegi seal ei liiguks. Meie aga sõitsime sel hetkel autoga kodu poole. Õnneks polnud me ainukesed, kes traditsioonist kinni ei osanud pidada.
Oma Samoa reisi teisel päeval käisime Papase'ea Sliding Rocks-idel (liulaskmiskividel) liugu laskmas. Päris tore on kosest mööda siledaid kive alla libistada.
Järgmisel päeval suundusime Samoa suurele saarele Savai'ile, mis on veel traditsioonilisem ja rahulikum kui Upolu. Enamus inimesi, kes on Samoal käinud, ütleb, et Savai'i on ilusam. Seal on ka suur osa looduslikke vaatamisväärsusi - Alofaaga Blowholes (rannal kivides olevad augud, kuhu vesi lainetena alt poolt sisse pääseb ja siis sealt august geisrina taevapoole paiskub), Saleaula Lava Fields (laava väljad ajast, kui Mt. Matavanu vulkaan 1905 aastal purskas ja suure osa Savai'ist laavaga kattis.) Ühel hommikul oli meie resordis külas geoloog, kes jutustas Samoa saarestiku tekkest ja piirkonna vulkaanilisest tegevusest. Lisaks käisime kohaliku naisega külapeal jalutamas, kes meile külaelu tutvustas.
Samoa puhul on ka see tore, et üldiselt maailma jaoks on see saarestik liiga kauge eksootika ning seega valitseb seal enamasti privaatsus ja rahu. Teisi valgeid turiste me peaaegu üldse ei näinud. Ka resortides, kus ööbisime, oli vähe inimesi. Nii mõnus oli tunne, et kellelgi kiiret kuhugi pole ja meil on peaeegu igavesti aega oma hommikust papaiat nautida. Mööda külatänavaid jalutavad notsud ringi ja tee ääres lösutavad lehmad.
Peale paari päeva Savai'il sõitsime tagasi suurele saarele, et ka Upolu teist külge avastada ja Apias šopata.
Nii tore puhkus oli. Ma ei suutnud seda ära oodata ja nüüd ma tean, et see on kõige imelisem koht, kus ma kunagi käinud olen. Tahaks tagasi.
Samoale sai mindud, et Uus-Meremaa talve lühemaks teha. Ootamatult ruttu on aga talv läbi saanud ja polnudki ta nii hull. Juunis sai veidi külma tunda (nii +2 kraadi), aga terve juuli-augusti püsis temperatuur umbes +14 kraadi ringis. Kevadel puhuvad aga Uus-Meremaal tugevad tuuled ja suvist sooja saab alles detsembris tunda.
Nädal peale Samoalt tulekut suundusime Kaisaga pika nädalavahetuse puhul Rotoruasse kuumaveeallikatesse mõnulema. Ööbisime airbnb kaudu ühe kohaliku naise kodus Rotorua külje all keset karjamaid. Kuulsin esimest korda, mis häält alpakad teevad. Päris naljakas. Kaisaga on tore reisida, meile mõlemale meeldib palju näha. Seekord sain ka aega üksi linnapeal ringi tuulata, mida sammuti naudin. Samal ajal kui Kaisa eelmisest päevast autos puhkas, jalutasin ma mööda Rotorua järve kallast ja tegin linnale tiiru peale, lõpetades päeva kaunis Redwooodi metsas. Siis korjas Kaisa mind üles ja enne kojuminekut suundusime veel pimedas Kerosene Creeki (petrooleumi oja) kuumavee kose alla ligunema. Palju mõnusam kui Polynesian Spa, mis on Rotorua kuulsaim kuumavee spaa ja mille puhul on tegelikkuses tegu hiinlastest kubiseva ülehinnatud urkaga, kus fööni kasutamiseks tuleb deluxe pakett osta 50 dollari eest ning siis tuleb välja, et seal on ainult 2 fööni, millest 1 töötab, ja mida parajasti kasutavad hiinlased, kes seda järgemööda oma kaashiinlastele ulatavad. Muidu oli ka räpane koht ja ei jätnud head muljet. Koristaja nühkis harjaga edasi tagasi ja pidime vaatama, et talle teepeale ette ei jääks.
Oleme ka paar korda matkagrupiga seiklemas käinud. Ühel juulikuu nädalavahetusel jõudsin kahele matkale. Laupäeval suundusime Uus-Meremaa põhjasaare kõrgeimat koske - Wairere koske (153m) Kaimai mäekurus vallutama. Oli erakordselt udune päev ja mets jättis väga müstilise mulje. Meie matkagrupp oli seekord pisike, kõigest umbes 10 inimest. Kui muidu avanevad kose tipust imelised vaated silmapiirini, siis meie nägime vaid võimsaid udumasse. Õhtul suundusime lähedal asuvasse Te Aroha linnakesse privaatsesse mineraal-tünnispaasse lõõgastuma. Kuna järgmise päeva matk polnud sealt kaugel, otsustasime Samiga Te Arohasse ka ööbima jääda. Pühapäeva hommikul suundusime Coromandeli poolsaarele Pinnacles matkarajale. Seda matka korraldas ametlik Aucklandi matkagrupp, kellel on isegi oma matkabuss. Sinna tulid ka Kaisa ja veel üks eestlane Vigo. Sam otsustas, et talle eelmise päeva matkast aitas, jättis meid metsa ning suundus ise Aucklandi tagasi. Meil oli siis sel korral täitsa oma eesti gäng. Mitu korda noomiti meid, et me inglise keeles omavahel suhtleks:D Aga väga ebaharilik olukord - kolm eestlast maailma kaugeimas nurgas pooljuhuslikult ühele matkale sattunud. Nii tore oli eesti keeles suhelda.
Matk ise oli väga raske. Alustasime kiires tempos kõndi kell kümme hommikul. Tee viis üles ja ikka üles. Lõpuks jõudsime täitsa mägedesse. Lõunapausi tegime mägionnis ja siis hakkas kaljuronimine Pinnacles tippu. Vaated olid imelised üle kogu Coromandeli poolsaare. Tagasi bussi juurde jõudsime päikeseloojanguks. Tagasiteel hakkas vihma sadama ja bussi jõudes olime märjad. Istusime bussis väsinuna ja külmast lõdisedes.
Juulis kolisin ka oma Onehunga kodust välja. Elan nüüd Samiga koos hoopis Aucklandi teises otsas. Varsti aga on jälle suured kolimised ees. Sellest kirjutan juba järgmisel korral.
 
SAMOA

Üle sini-sinise vaikse ookeani ja Tonga saarte

Samoal on bed and breakfast and cat majutus (hommikusöök ja kass hinna sees)

Samoa stiilis maja - fale ja kaunid vaated


Papaseea liulaskmiskivid (sliding rocks) ja mina kose sees poosetamas


💕

Praamiga Savai´ile, Samoa suurimale saarele



Kirik ja küla

Upolu saar



Savai´i saar on metsikuma muljega


Blowholes. Purskavad augud:D



Kosk asus kohaliku pere tagaaias




Sinine maailm



Tüüpiline Samoa kodu. Sealses kliimas pole majadel seinu vaja

Lapsed käisid ravimtaimi korjamas

Laava alla mattunud kirik

Elu tärkab

Must notsu mustadel laavaväljadel

Kilpkonni söötmas. Kilpsude lemmiktoit oli papaia.


Maja keset metsa

Ja rannamaja - ranna fale



Meie Savai´i resort


Kohalikud praami ootamas

Ilus Savai´i buss


Külaelu.. Samoa elu



Kumma tee sina valid?


Turuväljak ja bussijaam Samoa pealinnas Apias


Uhke kirik Apias




Tühi rand

Bassein meie viimases ööbimispaigas

Paradiisisaar





Ja lõpetuseks mõned pildid minu Uus-Meremaa toimetustest. Pikka juttu ei hakka kirjutama. Muidu jääkski postitus tegemata.

EESTI 100

Eesti Vabariigi sünnipäevapidu. Aucklandi ja ümbruse eesti seltskond

Sam tegi Eesti koogi, ma olen lihtsalt Eestlane



MUID SEIKLUSI

Kitekite falls

Uus-Meremaal saab ka kosest alla lasta

Muriwai Highway


Muriwai ranna maantee



Juba Uus-Meremaale tulles oli mul paar plaani, mida siin teostada tahaks. Esimene neist oli Aucklandi teletornst alla hüppamine ja kuna mulle Skyjump kinkekaart jõuludeks kingiti, siis tuli see ka päriselt ära teha.
Kaks hullu Kaisa ja Nele

Tahaks lennata ja näe lendangi!:)

SÜNNIPÄEV

Eesti koogist inspireeritud tort sünnipäevaks. Küünlaid ei jõua ära lugedagi, nii vanaks saingi.

Sünnipäeva õhtusöök jaapani restoranis

TANTS

Käisin paar kuud tahiti tantsu trennides. Õpetaja on Tahitilt, aga kõik teised peale minu on Samoalt või mõnelt muult polüneesia saarelt.

VEEL SEIKLUSI - NEW PLYMOUTH



New Plymouth


Mount Taranaki ehk Egmont pilvedesse peitumas. Pilvedesse ta jäigi. Internetist võite ilusaid pilte sellest kaunist mäetipust vaadata.

Peaaegu on midagi näha


Ongi tipp! Aga ikkagi üritab end peita.




Vaade Paritutu kalju otsast

Tegelikult sõitsime põhjasaare teise otsa New Plymouthi, et kohalikku folkfestivali külastada - WOMAD






Uus-Meremaa magnetiline raualiiv



TAGASI AUCKLANDIS

Mount Roskill. Jätkame Aucklandi vulkaanide vallutamist. Seal olin tegelikult eelmisel aastal korra käinud.

Jalutuskäik Mercer Bay randa





Mis need on? Või kes need on? Mingid molluskid..


Mercer Bay




Sügisesed aiatööd koduaias. Tuli natuke oliivipuu lehti riisuda.

Auckland - City of Sails - Purjede linn


Taustal Harbour Bridge
 
Koduaia sidrunid

ROTORUA




Sügisvärvides Rotorua (juuni algus)

Aurav termaalmülgas Rotorua muuseumi ees

Rotorua järv - Lake Rotorua

Selge allikas


WAIRERE KOSE MATK


Udune päev



Matkasime Wairere kose (Põhjasaare kõrgeima kose) otsa.
 
Suure kose tipus on väike kosk

Ikka on udune. Tegelikult püsis udu õhtuni välja.




Vesi kose tipus oli jääs


PINNACLES WALK - MATK COROMANDELI POOLSAARELE

Ronisime teravate kaljutippude otsa. Sinna viisid meid sajad trepiastmed.











Eesti maffia. Kolm eestlast pooljuhuslikult Uus-Meremaal koos matkama sattunud.
 
Üle kivide ja rööbaste läbi vihmasaju tagasi bussi poole.

Uus-Meremaa hõbesõnajalg. Maoorid kasutasid neid hõbedasi lehti rajatähisena.
JA TAAS AUCKLANDIS

Ambury Regional Park. Taustal One Tree Hill (Aucklandi kõrgem vulkaanitipp)
 
Tegin liivast palli

Nektarimaias tui


Shakerspear Regional Park. Taustal Rangitoto saar (Uus-Meremaa noorim vulkaan)
 
Lammaste paradiis



Mimoos

Maooride näidisaed Hamiltonis

Traditsiooniline kumara põld




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Suured kolimised