Olen juba pikemat aega, põhimõtteliselt reisi algusest alates päris mitu blogipostitust võlgu. Täna olin haigena kodus ja veetsin aktiivselt aega pesu pestes, kööki koristades ja kooki küpsetades. Ei meeldi mulle tegevusetult istuda. Nüüd on aega natuke kirjutada. Tegelikult on kell ootamatult nii kaugele jõudnud, et peab hoopis magama minema. Muidu pean homme teise haiguspäeva veel võtma.
.... Uus päev jõudis vahepeal kätte. Söön oma kätetööna valminud õunakooki - imeline!:) Veetsin õhtu jälle shopates. Peaks poodidest üritama veidi eemale hoida. Teisipäeva õhtuti on siin lähedal veel üks ööturg. Sealne toiduvalik on nii kirju, et kahju on midagi uut mitte proovida. Seekord ostsin jasmiini mulliteed. See on mu viimase aja lemmik asi - pärineb Taiwanist (bubble milk tea või pearl milk tea) ja on nagu mõnus kreemine jäätee piimaga, kus sees on tapioki pärlid. Tahaks seda kohe kõigiga jagada!
Aga rääkides võlast: Mäed on mind alati võlunud.. nagu tähedki. Ja ronides mäe otsa jõuaks justkui tähtedele veidi lähemale. See on tegelikult juhuslik seos. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib näha, mis silmapiiri taga on ja mäe otsast on kindlasti parim vaade. Või siis tahaks oma sammudega üle mõõta kui kõrge see mägi ikka on. Või mis seal mäe taga peitub. Umbes nädal peale seda kui Uus-Meremaale jõudsin, kirjutas üks neiu Uus-Meremaa eestlaste grupis Facebookis, et plaanib Tongariro Crossingu ette võtta ja uuris, kes sooviks liituda. Tegu on ühepäevase mägimatkaga vulkaanide vahel Uus-Meremaa vanimas rahvuspargis. Muidugi olin mina kahe käega kohe poolt ja kahe jalaga juba sinnapoole astumas. Tongariro rahvuspark asub Põhjasaare keskosas. Bussiga tuleb sinna jõudmiseks korralik poolepäevane (vist oli 6-7 h) retk ette võtta, osaliselt sellepärast, et vahepeal tehakse mitmeid peatusi, mille jooksul jõuab isegi lähedal poes ostlemas käia. Sinnasõit oli rahulik. Bussis polnud palju inimesi ja sain omaette oma asju teha. Mida rahvuspargile lähemale, seda enam tekkis tunne, et bussiga ikka kõrgemale ja kõrgemale ronime. National Park Village, kuhu suundusin, on Uus-Meremaa kõige kõrgeimal asuv linnake, Wikipedia andmetel lausa 825m kõrgusel. Õhtuks olin kohal ja Triinu, kes töötab National Park´is ühe majutusasutuse majaperenaisena oli mind lahkelt vastu võtmas ja pakkus öömaja lisavoodis, mis tal nagu just minu jaoks olemas oli. Huvitav kogemus on nii kaugel maal eesti keeles suhelda. Õhtul pidime veel oma varustuse üle vaatama, sest raja kodulehel on hiigelpikk nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema, et mitte hätta jääda. Kohapealt laenutasin omale korralikud matkasaapad ja vihmakindla jope. Nimekirjas olid ka vihmakindlad püsid, aga arvasin, et saan ilma hakkama. Pidime lootma, et ilm meile vingerpussi ei keeraks, sest kui liiga tuuline, siis ei taheta väga rajale lasta. Hommikul oli äratus vara, sest buss, mis meid retke algusesse viis, pidi meid suure tõenäosusega juba kell kaheksa maja eest üles korjama. Ilm tundus ilus tulevat, aga Aucklandiga võrreldes oli seal jahe. Märts, mis on Uus-Meremaa esimene sügiskuu, on põhja pool ja madalamal veel suviselt soe. Päeviti oli ikka 25 kraadi, aga National Park'is hakkas ilma jakita jahe. Hommik oli ka veidi karge. Teekonna algus oli lauge, mullatee vaheldus kohati laudteega. Rajal oli inimesi pidevalt näha. See on üks Uus-Meremaa suurtest matkadest ja üks Põhjasaare populaarsem paik, mida külastada ja lisaks Sõrmuste Isanda üks tegevuskohtadest. Liikusime üle tuha- ja laavaväljade kuni sai ronima hakata. Tee oli konarlik ja tahtejõudu kasvatav nagu mägedest arvata võibki, möödusime kaunist kosest ja rohelistest väävlijärvedest, mis täitsid ümbruse keedumuna lõhnadega. Vulkaani tippu me seekord ei roninud, aga kõrgeimas punktis, kuhu jõudsime, puhus tuul korralikult. Tuulise ilmaga oleks täitsa hull olnud. Sealt liikusime alla mööda järsku ja kitsast rada. Meiega koos oli üleval grupp noori, kes pehmest tuhakallakust meist mööda lausa tuiskasid. Meie läksime rahulikult. Minul oli lõbus. Iga astutud sammuga vajus veel mitukümmend cm koos jalgealuse maapinnaga allapoole. Kõik ei olnud sama elevil. Korjasime teepealt üles ühe prantsuse tüdruku, kelle sõbrad olid üksi jätnud, et ise vulkaani tippu vallutma minna. Nüüd oli ta peaaegu surmahirmul lootuses sealt järsust ja kitsast teerajast ikka tervelt alla jõuda. Ka tema jalanõud polnud sobivad (suvalised linnaketsid), nii käis ta mitu korda istuli ja lahkus katkise püksipõlvega. Niisiis viisime ta kahevahel sealt alla, tema meist mõlemast kramplikult kinni hoides. Alla järvede juurde jõudes saime kõik saabastest korralikult liiva ja kive välja valatud ning raja lõpuni liikusimegi niivõrd kuivõrd koos. Triinu jäi meist teekonna lõpuosas mägimaastikult alla metsa jõudes maha, sest jalad tahtsid kõiki neid trepiastmeid allapoole sammudes otsi anda. Aga nüüd on kell nii palju saanud, et peab jälle magama minema.
 |
| Ja kõik need vulkaanid on täitsa aktiivsed. |
 |
| Lõpp paistab. Tegelikult sai sealt edasi veel paljudest trepiastmetest allapoole sammuda. |
Kommentaarid
Postita kommentaar