Mis ma juunis tegin?

Ma olen nii palju pilte teinud, et mu kaamera fotode numbriloendi hakkas järje pidamisega algusest pihta. Seega on vist viimne aeg, et juunikuu jooksul tehtud umbes seitsmesajast pildist paari ka teiega jagada. Ei teagi, millest alustada. Nii palju pilte on, et arvuti mälumaht sai ka täis. Ja ma ei kavatse välist kõvaketast reisil olles osta - niikuinii läheb katki. Mul pole turvalist kohta, kus seda järgmised kaheksa kuud hoiustada. Ma siin ikka järjest vahetan oma tehnikat välja - arvutile pidin uue laadija juhtme ostma ja telefoni laadija annab ka kohe otsad ja mp3 mängija ei suvatsenud viimati tööle minna ja kõrvaklapid on ka varsti juppideks.
Kõige olulisem uudis on see, et elan nüüd uues kohas. Kolisin hostelist ja kesklinnast välja korterisse koos kolme teise noorega elama. Aitas kah sellest toa jagamisest seitsme teise inimesega. Ja sellest, et ma ei saanud ise otsustada, mis kell toas tuled kustu lähevad - prantslasest toakaaslane armastas vara magama minna ja tihti valitses juba kell kaheksa õhtul kottpimedus. Ja aitas sellest, et tuba oli meeste parfüümilõhnu täis ja norskajatest kõrvalvoodis.. ja teisele korrusele ronimisest ja sellest, et ma ei saanud teed ka voodis olles juua - sest kuidas ma ronin sinna teisele korrusele ühe käega ja kuuma teetassi teises käes hoides. Nüüd elan koos ühe kiivi (uus-meremaalane), ühe samoa tüdruku ja ühe inglismaalt pärit tüdrukuga apteegi kohal asuvas päris ruumikas korteris, mis varem oli arstikabinett. Mul on nüüd oma tuba, mis on päris suur. Meil on korteris kolm akvaariumit kaladega, ilus pesumasin, riisikeedumasin, kaks wc-d ja veel palju muid mugavusi. Mul on oma toas isegi telekas ja dvd mängija. Kahjuks ei ole kappe, seega pole väga oma asju kuhugi panna, aga ehk saan need kuskilt odava hinnaga hankida.

Olen oma töist argielu ikka siin nädalavahetuse matkadega ilustanud. Esimene väsitav matkagrupikogemus ei suutnud mind ära hirmutada ja olen korralikult igal nädalavahetusel seiklemas käinud. Vahepeal isegi nii, et ühel nädalavahetuse päeval koos grupiga kuhugi linnast eemale sõitnud ja siis teisel päeval linnas üksi ringi kolanud. Muide, ma naudin üksinda maailma avastamist täiega! Mulle meeldib omaette mööda linnu ringi konnata nii palju pildistamispeatusi tehes kui ise soovin, nii palju keerde tänavatele peale jalutades, et teised oleks juba ammu tüdinenud ja siis vahepeal mõnda poodi sisse astuda jne. Üks hostelikaaslane oli imestunud kui ütlesin, et üksi päev läbi mööda linna ringi jalutasin. - "Miks sa kedagi kaasa ei kutsunud? Üksinda on ju nii igav!"

Mulle pigem tundub, et teistega koos jalutades pean paratamatult pool oma tähelepanu mujale jagama ja ei märka neid detaile tänavatel, mis üksi jalutades silma hakkaks.

Kuninganna sünnipäeva nädalavahetusel andsin jalgadele korralikult valu. Laupäeval võtsin ette retke from coast to coast - rannikust rannikuni, sadamast sadamani, ehk siis 16km pikkune matk läbi Aucklandi. Tegelikult tegin veidi sohki ka, sest mu hostel oli ettaantud raja alguspunktist natuke edasi ja kuna olin seal kandis varem palju käinud, siis ma ei viitsinud täiesti algusesse minna, et siis tagasi kõndida. Tee peale jäid kõik olulisemad Aucklandi pargid, vulkaanitipud - Auckland Domain park-vulkaan (maoori keelsena Pukekawa), mis on Aucklandi vanim park ja mille keskel asub Auckland War Memorial Museum (Aucklandi sõja memoriaali muuseum, mis on tegelikult lühidalt lihtsalt Aucklandi muuseum), Mt. Eden kraater (Maungawhau) ja One Tree Hill (Maungakiekie), ehk Aucklandi kõrgeim vulkaanitipp ja ühtlasi koos külgneva Cornwall pargiga Aucklandi suurim pargiala, kuhu peale ühe korraliku mäe mahuvad ka karjamaad lehmade ja lammastega. Teekond läbis mitmeid kauneid tänavaid ning õhtupimeduseks jõudsingi Aucklandi lõunasadama juurde. Pühapäeval võtsin ette järgmise rännaku matkagruppiga, mis eelmisel nädalal seatud põnevuse standardeid arvestades pigem igavaks ja liiga lihtsaks jalutuskäiguks osutus, aga looduses on sellegi poolest mõnus jalutada. Kõndisime mööda lauget madaliku poolt mereveest tühjaks jäetud rannaserva, üle mudaste mangrooviväljade ja lõpetuseks üle kuldsete rannaliivade. Seekord suhtlesin pikemalt ühe Iraani noormehega, kes on Aucklandis magistrikraadi omandamas ja ka hiinlastega, kes mulle matka alguspunkti küüti pakkusid. Uus-Meremaal pidi päris kõrge enesetappu reiting noorte hulgas olema, just Aucklandist väljas, kus on palju tühja maad ja eraldatud kohtades kipub üksildustunne kergelt peale tulema.
Esmaspäeval ehk kuninganna sünnipäeva päeval mõtlesin võtta ette retke Lõuna-Aucklandis asuvasse hiigel outlet riiete kaubamajja, et omale ehk matkasaapad, seljakott või midagi muud kasulikku hankida, aga peale sushi võileva ei leidnud ma midagi tarka.
Ka järgmisel nädalavahetusel pakkisin seljakoti, mille keegi meie hostelitoas oli laua alla jätnud ja ise siit igaveseks lahkunud. Huvitaval kombel on kõik senised matkad meid Aucklandist põhja poole viinud. Ka seekord suundusime taas 30 kilomeetrit samas suunas. See rännak pakkus kõike - natuke võsa ja pori, mereranda, metsa ja mäge. Uus-Meremaa puhul on see huvitav, et siin nähakse korralikult vaeva oma eripärase looduse säilitamisega. Tihti on metsa minnes ja sildu ületades tee peal jalanõude puhastamise punktid desinfitseeriva vedeliku ja harjadega, et mitte metsa tassida viirust, mis siin mullas levib ja kohalikke kauripuid hävitab. Metsaservad on kahjuritele üles seatud lõkse täis, kohati leidub neid lausa iga paari meetri järel ja kui Ameerika tahab ehitada müüri mehhiklaste eemale hoidmiseks, siis siin hoitakse soovimatuid tegelasi silmapiirini ulatuvate aedikute abil loodus-maastikukaitsealadest eemal. Teisele poole tara saab läbi kahekordsete uste. Enda järel tuleb esimene uks kinni panna, kontrollida, et kedagi kogemata kaasa ei võtnud ja alles siis võib teise ukse lahti teha. Kangesti tekkis mõte, et kõik olendid siin maailmas pole võrdsed. Sisserännanud loomaliike hävitatakse süüdimatult. Nad pole siin oodatud, kuna ohustavad kohalikke liike. Inimestega on teisiti - immigrants welcome! Ja kusjuures maoore ei peeta siin põlisrahvaks. Nende kunagist valitsusaega siin maal nimetatakse maoori okupatsiooniks. Nüüd elavad nad suures osas vaestes linnaosades, kus pimedal ajal liikudes valgel inimesel kuklakarvad hirmust püsti tõusevad.. Mind üritatakse ka hirmutada, aga mina ei karda!
Aga naastes matkajuttude juurde: seekordne autojuht, kes meid loodusesse viis, oli umbes kuuekümneaastane töötu kiivi. Ta rääkis, et pole enam pikalt töötanud aga tahaks midagi teha küll. Iga kohtumise alguses jagatakse kohaletulnud kahte gruppi - need kes autoga ja need, kes autotud. Siis peavad kõik jalamehed omale ühe juhi valima. Mina otsustan tavaliselt selle kasuks, kellega kohtumise alguses natuke vestelnud olen. Nii ka seekord. Aga tema teatas, et ei saagi meid vedada, kuna tal restricted license - piiratud õigustega juhiload. Uus-Meremaal jagatakse kolme tüüpi lubasid: õppuri load, piiratud load ja need päris load (full license. ma ei tea kuidas hea tõlkida). Õppuri lubadega võib sõita vaid siis kui keegi juhtimisõigusega isik kõrval istub ja muid kaasreisijaid peale võtta ei tohi. Piiratud lubadega võib üksi sõita, aga reisijaid ei tohi peale võtta kui vähemalt üks neist lubadega pole. Lisaks ei tohi peale kümmet õhtul sõita ja mingid auto võimsuse piirangud pidid ka olema. Ma olen aru saanud, et siin on ülitavaline, et lõppastme eksamit ära ei tehta - kardetakse läbi kukkuda ja rahast ka kahju (mis pidi mõnikümmend dollarit olema). See sama vanamees tegi omale piiratud load juba noorena ja on aastakümneid nendega ringi sõitnud, samad load on ka ühel mu trennikaaslasel ja ühel mu korterikaaslasel on juba viimased kümme aastat õppuri load. Teistel pole sedagi. Minu jaoks on see täiesti absurd - teha load, mis peaks tooma vabaduse liikuda kuhu hing ihaldab, aga ikka olla mitmel viisil piiratud - ei saa sõpru endaga kaasa võtta ja õhtul ka autot juhtida ei tohi ja siis nende lubadega sõitma jäädagi. Lõpuks saime oma seltskonda ikkagi ühe päris lubade omaniku ka ja sõit võis alata.
Olen nüüd ikka korralik matkasell - ka järgneval nädalavahetusel ei saanud ma koju istuma jääda. Ja jällegi oli suund põhja poole. Seekordne matk oli motivatsiooni korralikult proovile panev. Rada viis kõigepealt sadadest treppidest üles metsa, siis natuke alla ja siis üles ja alla ja üles. Alguses oli tee ilus ja tsiviliseeritud aga varsti lõppes see otsa ja asendus mudarajaga. Ma olin omale õnneks eelmisel päeval kummikud ostnud. Matka alguses vaatasid peaaegu kõik mind altkulmu, et mis ma nendega plaaningi matkama minna, sest ainuõiged jalatsid selliseks puhuks on matkasaapad, aga lõppkokkuvõttes uputasid teised oma kalleid matkasaapaid mutta ja mina väljusin sealt vist ainsana kuivana oma 20znd maksnud kummikutes. Teised ei suutnud ära imestada, kuidas ma nii geniaalse idee peale tulin ja järgmisel korral ma ei ole vist enam ainuke kummikutes.
Aga tee viis ikka edasi ja ikka üles. Ja siis hakkas vihma sadama. Me ei olnud veel poolel teelgi sel hetkel ja me ei olnud veel söögipausi teinud - polnud kuskile istuda. Maa oli märg ja mudane ja kes vihmas ikka süüa tahab. Mingi hetk otsustati, et vist olemegi plaanitud raja lõppu jõudnud ja pöörduks tagasi. Me olime umbes 7-8km trampinud ja nüüd pidime täpselt sama teed mööda tagasi kõndima. Ja jälle ülesmäge. Kõht oli tühi ja meel läks mustaks. Tekkis tahtmine sinna samasse jääda ja enam mitte edasi liikuda. Ma eelistan radasid, mis viivad ringiga teistkaudu tagasi. Aga alla ei saanud anda. Pidi edasi liikuma. Vihma kallas kuni matka lõpuni. Kõndisin lõpuks neljases grupis koos Austraaliast pärit Kurtiga, ühe kiivi naisega ja siis oli üks tüdruk veel, ma ei tea kust pärit. Motiveerisime üksteist, et järgmine tõus ongi viimane ja siis olemegi kohal, aga ei olnud... No järgmine ikka on... Ei.. Olime kõik väsinud ja tüdinud kui lõpuks mäest alla jõudsime. Jalad värisesid all ja riided tilkusid seljas. Õnneks võttis meid soojalt vastu kohvik, kus enne tagasisõitu saime kooki süüa, kohvi juua ja kohalikku kassi paitada.
Eelmisel nädalavahetusel ei korraldatudki ühtegi matka. Aga sellest polnud häda, sest oli ju jaanipäeva nädalavahetus ja mul keerles mõtteis kurikaval plaan siin elavad eestlased kokku ajada, teisel pool maakera elavatele rahvuskaaslastele kaasa elada ja oma kesktalvine jaanituli püsti panna. Mõeldud - tehtud. Alguses lihtne plaan ei tundunudki enam nii kerge kui intenetis uurides selgus, et kuskil looduses väga lõket teha ei tohi, sest muidu tuleb kuri tuletõrjujaonu ja kustutab lõkke ära ja trahvi saab ka. Samas ei leidnud ma ka infot ametlike lõkkeplatside kohta. Uurisin kohalikelt ja nad arvasid, et selliseid asju siin ei eksisteerigi. Pidasin töö juures nõu mõne maoorist autojuhiga ja ka valgete uusmeremaalastega. Nad soovitasid mul Aucklandi lääneosas asuvasse Whatipu randa sõita ja seal lõket teha. Sealne mererand on teest eemal - ükski tuletõrjuja sinna ei tule ja maju seal ka juures pole. Selle plaani võtsimegi. Minuga ühines tantsutrennist Eva koos oma kahe tütrega (15 ja 10 aastased) ja siis minuga umbes samavanune Kaisa, kes siin juba paar aastat elanud. Teised Aucklandi eestlased olid liiga laisad, et linnast välja sõita. Käisin veel skandinaavia-kontinentaaleuroopa poest läbi, et kurki ja heeringat osta. Eva ostis kaks pakki puid. Muu kraam ka kaasa pakitud ja võisimegi teele asuda. Rannas puhus korralik tuul. Tekkis väike hirm, kas saame ikka tule niimodi põlema, aga tüdrukute lauldud tule loits mõjus ja juba varsti särisesid vorstid fooliumpakkides lõkkes. Vihma hakkas sadama ja ümberringi valitses kottpimedus (siin loojub päike viie paiku praegu), aga lõkke soojus valgustas ja kuivatas kähku. Seltskond oli vahva. Laulsime, ajasime niisama juttu ja sõime head toitu. Ei olnudki nii erinev jaanipäevadest Eestis. Ka ilm tekitas kodutunnet. Põnev oli kuulda ameerikas loodud eesti laule. Eva on aktiivne väliseestlane ja korraldab eesti lastele New Yorgis Long Islandil suvelaagreid ja ta tütred käivad eesti laulukooris.
Tagasiteel sattusime aga hoopis teistsugustesse seiklustesse. Nimelt oli tõusuvesi ainukese tee linna enda alla matnud ja olime ootamatult öö saabudes lõksu jäänud. Olime nõutud. Teiselt poolt tuli auto. Mõtlesime, et mis ta küll teeb. Inimesed tulid välja, kõndisid üle silla ja sõitsid sinna pargitud autoga edasi. Nad teadsid öelda, et sellist tõusuvett pole ammu enam näinud. Pidime ootama. Õnneks mitte kaua - umbes tund või poolteist. Teiselt poolt tuli teine auto veel, aga see oli suur maastur ja pani kergusega läbi. Meil oli pisike punane honda. Ja siis tuli veel üks auto. Mõtlesid, mis teha. Ei viitsinud oodata ja sõitsid läbi, aga teisele poole jõudes hakkas järsku kapoti alt tossu kerkima. 15 minuti pärast saime meie juba liikuma, sest veetase oli piisavalt alanenud. Suitseva autoga kutid seisid endiselt nõutult oma auto ümber. Sinna nad vist jäidki.
Nüüd sellel nädalavahetusel olen end taas matkale kirja pannud, aga ma ei ole veel päris kindel, kas ikka lähen. Ilm tõotab vihma ja kuna kõik ümberringi on haiged ja kuigi olen siiamaani hästi vastu pidanud, siis täna on veidi tõbine olemine. Tahaks kodus puhata. Oma pealuudega teki ja sebra fliisi sees. Ilm on on õues kole tuuline ja vihmane. Oma elu lõpetas linna prügikastides päris mitu vihmavarju.