Täiendusi Sitsiiliasse jõudmisest

Olen nüüdseks juba ammu kodus. Kass kõnnib üle mu fliisteki alla peituvate jalgade, õue rohelisus on omale päikeselt saanud kuldkollased toonid. Mis siis, et päike ise nagu üha kaugeneks ja kaugeneks ja on hirm, et varsti me teda enam ei näe. Mul on viimasel ajal mingi allergia tekkinud vist. Silmad ja kurk ja kõrvad sügelevad pidevalt. Ja kuna see on nii väljakannatamatu, siis mida rohkem ma oma silmi hõõrun, seda punasemaks nad lähvad ja seda rohkem pisaraid sealt voolab ja seda rohkem nad kipitavad. Lisaks võiks tegelikult üle lugeda, mitu korda järjest olen ma võimeline aevastama. Vahepeal tekib tunne, et kui ma juba alustan, siis see ei lõppegi kunagi. Ja mul ei ole enam kuhugi nuusata. Peaks lina võtma. Sellega tulid mul kohe meelde esimesed päevad Trapanis. Peale oma esimeselt sooja mere supluselt ja päevituselt tulemist hakkas mu nina hullult voolama. Võtsin WC paberit igalt poolt kus võimalik kui mu omad varud otsa said ja üks esimesi sõnasid, mille itaalia keeles selgeks sain, oli: fazzoletti (salfad). Mul reaalselt oli terve õlakott neid täis ja varsti pidin eraldi koti salfakate jaoks tekitama. Aga ma ei arva, et see tuli soojas vees ujumisest ja päikese käes mõnulemisest. Pigem eelmisest õhtust Kaunases, kus valitsevas asotsiaalses meeleolus keeldusin bussipeatuses paduvihma eest varjumiseks seisma ühe katuse all teise ootajaga ja eelistasin muu variandi puudumisel läbimärjaks saada. Peale ühe tüütu leedukaga vaidlemist ei oleks ma enam mitte kedagi sel õhtul enda kõrval seismas talunud. See keskealine mees tuli alguses minuga vestlema kui ämblikuid pildistasin. Ta tundis huvi, et mida ma seal valgusfooride juures näen. Teema viis selleni, et ta pakkus välja, et võin tema juurde ööbima minna. Pidin talle reaalselt mingi 10 korda ütlema, et ma ei soovi ja tahan lennujaamas varakult kohal olla. Aga tema ikkagi nii väga tahtis kellegagi šampust juua ja kultuurset ööd veeta. Selline agressiivne pealekäimine ajas ülinärvi.

Lisaks aitas organismi nõrgenemisele kaasa lennujaamas veedetud öö ja kuigi sain end seal kahte kott-tooli sättides isegi paar tundi magada, siis väljapuhkamiseks seda just nimetada ei saa. Kaunase lennujaam oli muide väga mõnus. Seal ei olnud alguses mitte kedagi peale minu ja veel ühe naise. Sain kott-toolidega kohviku mõneks ajaks omastada. Ja hiljem jooksis üks väike koer lennujaama peal ringi ja müras reisijatega.:)

Õhtul oma majutaja Francesco ja tema tüdruksõbra Monicaga kohtudes olin tegelikult nii väsinud ja tundsin end nii halvasti, et oleks tahtnud kohe magama jääda, aga neil oli plaan sõpradele külla minna. Ma ei vaielnud vastu kuna tegelikult selliseid kogemusi ma sealt leida soovisingi. Õhtu jooksul küll korra uuriti, et kas minuga on ikka kõik korras, aga muidu oli mul hea meel, et mu ninast suurt probleemi ei tehtud:) Sest tavaliselt on ju pigem suhtumine, et mine saa kodus terveks enne kui seltskonda (või reisile) ronid.