Trapani tsill

Võiks ju arvata, et üle pika aja lõpuks reisile jõudes vahiks minusugune hull reisimutt, kes on nõus end korralikult piinama, et rohkem näha ja kogeda, igal pool ringi. Need kes on minuga varem koos reisinud teavad, millest ma räägin. On olnud situatsioone, kus mu jalatallad on vereville täis (ja igas villis on veel üks väiksem vill), aga ma ikka kõnnin edasi, sest uudishimu tapab ja me ei tea juu, millisesse paradiisi järgmine nurgatagune meid juhatada võib. Äkki ikka on vikerkaare lõpus kullapott, aga kuna keegi ei ole jaksanud nii kaugele kõndida, siis nad ei teagi, kui lähedal see tegelikult on. Ja ma usun, et midagi ilusat ja head on ootamas. 

Kõigest sellest hoolimata magasin teisel päeval lõunani Ja ma isegi ei plaaninud enne õhtut kuhugi minna. Francesco ja Monica pidid töölt kolme-nelja paiku tulema. Ja mulle piisas eelmisel õhtul linnaga tutvumisest. Sain sealsed tänavad korralikult risti-põiki läbi käidud ja lisakõndimine samadel tänavatel oleks liiast olnud. Seega nautisin hetke, kus olin. Sest ma olin seal, kuhu ma olin tulnud - kuumas Sitsiilias. Mõnusal rõdul kaktuste ja aloede vahel diivanil lebotada ja hiljem oma sitsiilia võõrustajatega pastarooga valmistada ja süüa tundus antud hetkel ideaalne. Ülipalju kasutatakse seal kohalikus toidus baklažaani ja suvikõrvtsat ja muidugi mozarellat. Peale mõnusat söömingut viidi mind kõige ilusamasse randa Itaalias (vähemalt nende meelest:)). See asus paarikümne minuti autosõidu kaugusel linnast. Tegu oli kivise rannaga. Eestlaste jaoks on ideaalrannad ikka need kõige kuldsema ja pehmema liivaga. Esimest korda elus proovisin snorgeldamist. Alguses tundus nii hirmus ise nägupidi vees hingata, aga kui natuke harjunud olin, siis sain aru, mida nad seal ilu all mõtlesid. Rannavees olid kaljud ja kui ühel hetkel olid põlvepidi vees kaljunukil, siis järgmisel hetkel oli veesügavus juba 5m. Kaljude vahel ujusid kalaparved. Osa kalu läikis neoonselt. Tahangi nüüd merineitsiks hakata ja koos kaladega nende ilusas veemaailmas ujuda. Lahkudes loojus päike ühes suunas ja säras kuu agaavide vahel ja mägede kohal teises suunas. Suundusime pitsaturule, kus ma ei piirdunud vaid pitsaga vaid ostsin proovimiseks ka arancini (lihaga täidetud fritüüritud riisipall) ja kohalikku kohupiima saiakest. Muide, sitsiilia pitsa on traditsiooniliselt nelinurkne nagu me tavaliselt Eestiski teeme ahjuplaadil. Aga mis jäigi reisil proovimata, olid kuulsad sitsiilia magusad cannolid. Ma lihtsalt ei näinud neid mitte kuskil peale postkaartide ja lennujaama kohviku! Ja kui tellid kohvi, siis saad espresso!