Olen kui nahkhiir, kes öö hämaruses toimetab. Aga kes nahkhiirtest midagigi teab, ütleb et talvel nad hoopis uinuvad koopasügavustes. Seega olen üks ebaõnnestunud nahkhiir. Tiibu ka pole. Verd muidu imeks küll... Ja see eest mõtetel meeldib vahepeal kõrgustes ringi tiirelda. Kui juba nahkhiiri mainitud sai, siis vihjeks, et sinna kuhu varsti lähen, on neid lausa mitut erinevat sorti. See on tegelikult väga halb vihje kuna nahkusid leidub üle maailma väga paljudes paikades. Haa-haa!:) Salatsen edasi. Eelmise postituse lõppu unustasin kirjutada veel, et olen üldiselt üks ehtne rott. Trenniraha ka ei ole ja telefoni arve on ammu tasumata. Võite imestada, et kuidas ma siis reisida saan?! Aga kui midagi väga soovin, siis alati leidub kuskil mingi võimalus.
Suured kolimised
Nii ongi. Sel ajal kui ma siia mitte sõnagi ei kirjutanud, viis elu mind ühest kohast teise - läänest ita, Aucklandi ühest servast teise - suur vahemaa. Arvestades eelnevaid igapäevaseid rännakuid tööle ja koju ja trenni, siis väga suur vahemaa. Töölt bussiga kojusõit võttis varem kauem aega kui Tallinnast Helsingisse sõit. Kuna aga terve mu elu ühest kohast teise liikuda otsustas, siis september möödus mul kolimiste lainel. See, et Rocket Lab lennujaamast lahkuda plaanis, oli ammu teada. Oli vaid aja küsimus millal meile uued võtmed kätte antakse ja me oma kitsaks jäänud ruumidest uude läikivasse "paleesse" kolida saame. Lennujaamas tekkis meil tõsine ruumipuudus. Uute töötajate jaoks enam kohta polnud ja nii pidid nad töötama kellegi teise laua taga, kes parajasti ise eemal (Mahia, Ameerika, puhkus) viibisid ja nii tuligi iga nädal oma töökoht ümber kolida ja loota, et keegi järgmine nädal ka ära on. Minu logistikaosakonnal polnud üldse oma ruumi ja siis jagasid kvaliteedik...
Kommentaarid
Postita kommentaar