Olen kui nahkhiir, kes öö hämaruses toimetab. Aga kes nahkhiirtest midagigi teab, ütleb et talvel nad hoopis uinuvad koopasügavustes. Seega olen üks ebaõnnestunud nahkhiir. Tiibu ka pole. Verd muidu imeks küll... Ja see eest mõtetel meeldib vahepeal kõrgustes ringi tiirelda. Kui juba nahkhiiri mainitud sai, siis vihjeks, et sinna kuhu varsti lähen, on neid lausa mitut erinevat sorti. See on tegelikult väga halb vihje kuna nahkusid leidub üle maailma väga paljudes paikades. Haa-haa!:) Salatsen edasi. Eelmise postituse lõppu unustasin kirjutada veel, et olen üldiselt üks ehtne rott. Trenniraha ka ei ole ja telefoni arve on ammu tasumata. Võite imestada, et kuidas ma siis reisida saan?! Aga kui midagi väga soovin, siis alati leidub kuskil mingi võimalus.
Kui aega pole, siis aega pole
Kui väga ma ka üritaks, ei tule tihedamini kirjutamisest midagi välja. Mitmeid kuid järjest olid mu tööpäevad on nii pingelised, et pidin iga päev ületunde tegema, et enamvähem kõik tehtud saaks. Tihti jäin isegi 3 tundi kauemaks tööle ning koju jõudes oli kell nii palju, et peale õhtusööki tuli magama minna, et järgmisel hommikul jälle kell kuus üles tõusta jaksaks. Isegi natuke varem koju jõudes ei ole mul olnud jaksu hakata mõtteid jutuks kokku seadma. Nüüd alles kuu aega tagasi on meie logistika osakonda hakatud korralikult üles ehitama. Ma olin enne ainukene siin Uus-Meremaa tiimis, aga nüüd pole ma enam üksi. Kogu selle tööpinge juures hakkasid mind igasugused kaela- ja seljavalud ning muud tervisehädad kimbutama. Pidin korduvalt koju ära tulema kuna halb hakkas ja olen juba kõik oma selle aasta haiguspäevad vist ära kasutanud. Tunnen, et nüüd lõpuks saab maha rahuneda veidi. Oleme nädalavahetuseti Samiga kuumaveeallikas või saunas lõõgastumas käinud või looduses matkamas. M
Kommentaarid
Postita kommentaar