Olen kui nahkhiir, kes öö hämaruses toimetab. Aga kes nahkhiirtest midagigi teab, ütleb et talvel nad hoopis uinuvad koopasügavustes. Seega olen üks ebaõnnestunud nahkhiir. Tiibu ka pole. Verd muidu imeks küll... Ja see eest mõtetel meeldib vahepeal kõrgustes ringi tiirelda. Kui juba nahkhiiri mainitud sai, siis vihjeks, et sinna kuhu varsti lähen, on neid lausa mitut erinevat sorti. See on tegelikult väga halb vihje kuna nahkusid leidub üle maailma väga paljudes paikades. Haa-haa!:) Salatsen edasi. Eelmise postituse lõppu unustasin kirjutada veel, et olen üldiselt üks ehtne rott. Trenniraha ka ei ole ja telefoni arve on ammu tasumata. Võite imestada, et kuidas ma siis reisida saan?! Aga kui midagi väga soovin, siis alati leidub kuskil mingi võimalus.
Suvised jõulud ja retk pealinna
Veebruar on käes. Uus aasta on käes! Jõulud suutsid mööduda peaaegu, et märkamatult. Võib-olla mõjus päikeselõõsk mulle nii uimastavalt, et ei pannud kõiki neid jõululaule supermarketis tähelegi. Suvised jõulud ei tekita üldse jõulutunnet. Mis siis, et kõik kahe dollari poed on jõuluteemalist nodi täis. Ka linnaosade keskväljakutele ilmusid esinduskuused märkamatult ja sama ootamatult olid nad (ja kõik muud jõuluehted) jaanuaris kadunud. Igal nädalavehetusel toimus kuskil jõuluturg, kuhu ma ei jõudnud ning jõulude ülemaailmne sponsor Coca-Cola korraldas iga-aastase tasuta kogupere jõulukontserti Auckland Domain'is (suures kesklinna pargis). See on kontsert, kus iga natukegi kohalik kuulsus ühe jõululaulu esitada ja heal juhul ka kõhutantsijad taustale hõljuma saab. Et kohalikust popkultuurist aimu saada, viskasin ka sellele ürtiusele kiirpilgu peale. Lisaks korraldab üks siinne suur poekett oma toodete tutvustamiseks Aucklandi kesklinna peatänaval Queen Street'il jõuluvana par...
Kommentaarid
Postita kommentaar