Ootamatult on sügis kätte jõudnud ja paaril viimasel hommikul on maa olnud särava härmatisekihiga kaetud. Siit mõnisada km lõunapool tuli eelmisel nädalavahetusel isegi lumi maha. Alles nagu postitasin rannapilte. Siin käib loodus teise rütmi järgi, teeb ootamatumaid pöördeid. Aga inimloodu venib aeglaselt ja rahulikult ning hommikuti-õhtuti, tegelikult vahet pole millal, 15km/h kiirusega tööle, kooli, koju, trenni sõitmine on nagu mõnus kruiis mööda Aucklandi. Peaasi, et autoga saab. Kõigil on autod ja kõik sõidavad võrdselt aeglaselt ning autotuid peetakse invaliidideks, kellele tuleb kaasa tunda ja võimalusel nad kõikvõimalike tänaval ähvardavate ohtude eest päästa. Igatahes 20km pikkused ummikud on siin igapäevased. Võiks loota, et tihedate liiklusolude kergendamiseks panustatakse ühistransporti, aga kahjuks mitte. Tantsutrenn, kus kolmapäeva õhtuti käin, on mu töökohast 8km kaugusel. Eelmine kord sõitsin sinna kolme erineva bussiga. Seekord olin õnnelik ja sain kahega. Rännak võttis aega üle tunni ja eelmine kord isegi poolteist tundi. Ühe bussiga oma sihtkohta jõudmine on pigem võimatu. Ja see pidi nüüd hiljutiste bussiliikluse muudatuste tagajärg olema. Isegi tee ületamine on siin aeglasem protsess kui Euroopas. Eestis tähendab valgusfooril oleva jalakäija nupu vajutamine, et tellin omale rohelise tule ja autod jäävad seisma, et ma saaks üle tee minna. Siin tavaliselt jalakäija valgusfoorid ei tööta ja nupule vajutades ma lülitan nad sisse ja spetsiaalselt minu jaoks ei jää keegi seisma, vaid üle tee saan minna kui ristmikul minuga samas suunas liikuvatel autodelgi tuli roheliseks läheb. Tavaliselt kestab teeületusvõimalus 30 sek. Sellest esimesed 5 sek on tavaliselt jalakäijafooris roheline tuli ja pärast seda vilgub 25 sek punaselt ja siis kustub jälle ära ja umbes sekundi pärast läheb ristisuunas autodel tuli roheliseks. Tore, kui valgusfoor numbreid loeb, siis teab kaua tee ületuseks aega on. Siin läheduses on paar ristmikku, kus tuli lihtsalt vilgub punaselt ilma numbriteta ja kui ei tea kaua juba vilkunud on, siis on päris kõhe üle tee minna, sest äkki kahe sekundi pärast juba jään keset teed ette teistele. Ja tobe on see, et kui ma lülitan foori sisse sel hetkel, kui fooris oleks just nagu need 25 sek vilkuvat tuld tiksumas, siis süttib hoopis punane tuli... jällegi pole mul aimu, kas ma jõuaks koos endaga samas suunas sõitvate autodega üle joosta või peaks ootama.. ja siis vb ootan 25 sek ja siis 30 sek teises suunas sõitvate autode möödumist ja vb on veel kolmas suund ka ja alles siis saab minna. Tüütu!
Ma tegelikult tahtsin pikemalt kirjutada ja mitte kiruda, aga kell näitab kahte ja hommikul vara jälle äratus. Liitusin kohaliku matkaklubiga ja hommikul ongi sõit siit umbes 60km põhja poole rannakaljudele turnima.
Tööl läheb lõpuks hästi. Inimesed vahetuvad ja nüüd positiivses suunas. Mul oli alguses väga raske, sest polnud kedagi, kes oleks mind õpetada tahtnud ja tundsin, et olen mingi immigrant, kes ei saa asjadega hakkama. Üsna ootamatult lahkus inimene, keda ma abistama läksin ja sain ka tema kohustused enda peale. Aga olen väga palju kiita saanud ja täna boss küsis, et miks ma pean ära minema nende juurest. Klienditeeninduse ametit pidav vist Tongalt pärit tüdruk ütles, et peale minu tulekut on kohe palju rahulikum õhk seal ja et mu dokumente, mis merekonteineritele teen, on lausa hea vaadata.
Ladu saab ka uue juhataja, kelle mina olen osaliselt välja õpetanud. Ta on ülimuhe poolmaoor, kellega on hea nalja visata ja tiimitöö edeneb suurepäraselt.
Aga nüüd magama, kirjutan pikemalt loodetavasti pühapäeval.



Botaanikaaias







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Plaanid ja mitte-plaanid märtsikuus

Kui aega pole, siis aega pole