Kui aega pole, siis aega pole

Ma ei tajunud laupäeval matkama minnes päris hästi, millesse end seganud olen. Ma olen peaaegu alati üksinda kuskil imelikes kohtades turnimas käinud ja grupiga mitte kunagi, seega ei osanud ette kujutada, mismoodi see seiklus kujunema hakkab. Igatahes arvasin, et see saab olema palju-palju lihtsam ja ei osanud aimata, mis teravaid ja järske kaljusid ja sügavikke läbida tuleb. Kohati kiskus asi lausa nii teravaks, et annetasin merede valitseja Tangaroale lepituseks peotäie oma isiklikku verd. Olen horoskoobi järgi jäär ja draakon ning sellised pisikesed kaotused suure eesmärgi - maailma vallutuse nimel ja enese ületuse nimel, mind ei heiduta. Vähemalt ei olnud mina see, kes vette kukkus. Ja olin nii edukas, et suutsin peaaegu lõpuni jalad kuivana hoida. Lõpuks käis ikka üks laine mõnuga kivist üle, millele just astunud olin. Mõni teine isegi enam ei hoolinud, et lomp või mitu tee peal vedeles, sest jalad juba nii märjad, et natuke lisavett saapas ei omanud enam tähtsust.. Ma ei arva, et selline hooletus hea mõte oleks olnud, sest lombi põhjas võivad kes teab mis kurikavalad libedad kivid varitseda ja tänu ühele libedale kivile liialt lootma jäädes üks meie seiklushimulistest kaljunukilt vette plärtsataski. Õnneks oli ehmatus vist suurem kui lend ise.

Omaette pingutus oli minu jaoks grupiga sammu pidamine, sest ma ju teaduspärast kättpidi oma kaamera külge liimitud ja tahaks kõike jäädvustada kasvõi oma silmadega, aga kaljusel rannal kividel turnides tuleb jalge ette vaadata. Ma pole oma elus vist veel nii palju kive näinud.

Päev saabus udusse peitudes, aga siis tõusis päike ja seikles meiega kuni õhtuni välja. Kirjutasin eelmises postituses, et külm on Uus-Meremaale saabunud, aga ilmad on siin ettearvamatud ja nädalavahetus oli soe kui kesksuvi.

Kahjuks me algselt tehtud plaane täita ei suutnud ja pidime rannakaljudel turnimise enne lõppu pooleli jätma, sest tõus tuli peale. Ronisime pangast üles ja tungisime läbi okaspõõsa võsa. Tundsin end kui jänes kibuvitsapõõsas. Läbides smaragdmaailma jõudsime lõpuks kaunile liivarannale ja sellega meie seiklus lõppes. Parkla oli seal samas.
Olin väsinud ja porine, aga õnnelik. Õhtul suundusime hostelist seltskonnaga saksa tüdruku sünnipäevale, kes alguses meie hostelis ööbis, kuid siis omale toa ühes eramajas leidis. Nii mõnus, tahaks ka siit välja saada, päris voodis magada, oma toas.. Aga ma ei teagi ju, mis ma kuu aja pärast pihta hakkan. Saan kuni juuli keskpaigani praeguses firmas maksimaalselt töötada. Kokkulepe on juuni lõpuni tegelikult, aga ehk pikendavad, sest alguses oli viienda maini üldse.

Nädalavahetus laupäevaste seiklustega veel ei lõppenud. Hostelikaaslased plaanisid sõitu Aucklandi lähedal asuvale Waiheke saarele ja kutsusid mind kaasa. Muidugi nõustusin kohe. Saar on kuulus veiniistanduste poolest ja mõnus lihtsalt puhkamiseks. Praamid sõidavad sinna iga poole tunni tagant ja kohale jõuab 40 minutiga. Ilm oli veel suurepärasem kui eelmisel päeval. Hakkasin kahetsema oma seest karvase sisuga jalanõude valikut. Matkasime alguses niisama ringi. Vaated loodusrajalt sadamale, merel seilavatele purjekatele ja Aucklandile olid imelised. Päike sillerdas lainetel. Liblikad lendasid. Ja meil on siin talv nüüd! Käisime vahepeatusena veine degusteerimas ning oma isehakanud britist kuninga juhtimisel suundusime linna tagasi, kus puhkasime ranna ääres ja sõime lõunaks valgete uus-meremaalaste rahvustoitu fish and chips (kala ja kartulilaastud). Olin pikalt plaaninud siin seda imetoitu osta, aga kuidagi ei sattunud õigel hetkel õigesse kohta. Sealt edasi suundusime bussiga salapärase ilusa vaatepunkti otsingutele, mille kohta infopunktis meile hispaania keelset siseinfot jagati. Väidetavalt on see saare kõrgeim punkt ja vaade pidi avanema üle terve Waiheke. Plaanisime sinna jõuda päikeseloojanguks. Muide, kui te olete kunagi ürtianud vikerkaare lõppu jõuda, siis meie nägime seda! See oli otse bussi akna taga, aga kahjuks kihutas buss peatumata mööda ja kullapotti me ikkagi ei leidnud. Siis hakkas sadama. Ja sadas korralikult. Varjusime puu alla. Kui vihm tundus enam-vähem vaibumas olevat liikusime edasi ning lõpuks avaneski lubatud vaade. Isegi Auckland paistis kaugustest ära. Metsikud väljad olid udulooriga taas kaetud ja päike vajus pilvede taga oranžikasse taevasse. Tundus nagu oleksime mõnda ulmefilmi sattunud, sest vaade Aucklandi tornidele Waiheke metsade taga tundus nii kosmiliselt tulevikuline.
Imeline nädalavahetus on seljataga. Nüüd tuleb natuke veel töötada ja siis on juba veidi pikem puhkus ees - esmaspäeval tähistatakse Uus-Meremaal kuninganna sünnipäeva. Tegelikult ei ole see muidugi tema majesteet Elizabeth II tegelik sünnipäev vaid sümboolne monarhi sünnipäev.

Aga nüüd suundun magama. Head ööd!

Surfiparadiis. Või surfajad paradiisis.

Matkaeelne koosolek

Ja siis läbi võsa

Ning üle roheliste aasade.

Uus-Meremaa lehmad meid uudistamas.

Esimeste takistuste ületamine.

Kohalikega sõbrustamas.

Minu kivi on ägedam kui sinu oma!

Sipelgapesa

Jalgealune muutus teravamaks.

Ja laskumised pikemaks.

Siit küll alla lennata ei tahaks.

Abistav käsi

Smaragdväljad

Meie grupp

Jätsime Aucklandi korraks seljataha.

Helesinine laguun. Idülliline Waiheke saar.

Eksperdid

Vikerkaareväravast läbi

Veel üks meritäht

Auckland on ikka veel siin. Nii lähedal aga kaugel.

Welcome to the world of tomorrow! Tere tulemast tulevikku!