MereMaailm

Elu muutub kiiresti ja aeg tundub käest kaduvat. Olen nüüd kuu aega umbes tööta olnud ja juba kohe on november käes. Kuidas küll nii ruttu? Võib-olla kuna palju on teha olnud. Eelmiselt töökohalt lahkumine oli emotsionaalne, täis kallistusi. Töökaaslased korraldasid mulle viimse söömaaja - suur KFC pidusöök (KFC on kiirtoidukett täispikalt Kentucky Fried Chicken. Ime, et Eestis seda veel pole). Mulle toodi lahkumiskingituseks suur kotitäis komme, küpsiseid, mitu pudelit veini ja šampa ning hiigelsuur postkaart, kuhu kõik töökaaslased omalt poolt midagi sisse kirjutasid. Nii tore!

Kevad on ka juba käes ja päike särab kõrgemal kui varem ning peale töö otsimise olen oma vabadust ka seiklemiseks ja avastamiseks kasutanud. Olen endiselt koos matkagrupiga Aucklandi ümbrust avastamas käinud. Paar nädalavahetust tagasi käisime Aucklandi lääneosas Waitakere Ranges pargis mereäärsel pankrannikul matkamas ning järmisel päeval sõitsime Aucklandist põhjapoole Waipu koobasse helendavaid ussikesi vaatama ja seal lähedal rannikul olevat karstiala uudistama. Lisaks tutvusin siin Aucklandis jaanipäeva tähistades ühe eesti tüdruku Kaisaga ja nüüd oleme koos mööda Uus-Meremaa põhjasaart ringi käinud. Ühel pühapäevasel päeval võtsime ette retke Auklandist mööda rannikut idapoole ning käisime jalutamas rohelises Duder regional pargis ning samal päeval jõudsime veel Hunua kose juurde. Möödunud nädalavahetusel tähistati Uus-Meremaal labour weekendi ja seega oli ka esmaspäev vaba. Kaisal läks hästi ja tema firmas anti ka teisipäev vabaks. Niisiis otsustasimegi seda pikka nädalavahetust ära kasutada, pakkisime kaasa telgid ja magamiskotid, matid,madratsid, söögi ja riided ning asusime teele - sihtpunktiks Napier, mis asub Uus-Meremaa idarannikul Aucklandist otse sõites umbes 400 km kaugusel, aga meie muidugi läksime ringiga ja sinna sõites läbisime üle 900 km. Kokku sõitsime umbes 1500 km. Ilm tõotas ilus ja soe tulla, aga laupäeva hommikul kell üheksa alustasime Aucklandist sõitu läbi vihmasaju. Esimeseks vahepeatuseks valisime Karangahake Gorge mäekuru, mis jääb Coromandeli poolsaare lõunaosasse ja kus kunagi asus kullakaevandus. Nüüd on seal mööda metsikuid kaljuservi mööda looklevad teerajad, läbi sõnajalametsa viivad trammiteed ning tunnelid, kullakaevandusrajatised ja kanjonis asuva jõe kaldaid ühendavad suured ripsillad. Kogu vaatepilt on võimas. Seal oli valida mitmete matkaradade vahel. Meie valisime Windows Walk nimelise raja, mis on nime saanud kooapaseintes olevate avauste järgi. Sealt liikusime edasi ranniku suunas Bay of Plenty piirkonnas asuvasse Taurangasse ja selle surfi- ja turistiparadiisist äärelinna Mount Maunganuisse. Mount Maunganui asub kitsa maariba peal, mille tipus kõrgub Mauao laavamägi. Ilm oli vahepeal ilusaks läinud ja päike säras taevas, meri oli läbipaistev rohekas-sinine, aga kindlasti väga külm. Ujuma me ei läinud, vaid ronisime hoopis Mauao otsa, mille külgedel lambad muru näksisid. Ülevalt avanesid imelised 360 kraadi vaated kogu Mount Maunganuile, Taurangale ja ümbritsevatele veteväljadele. Enne linnast lahkumist tuli Kaisal ootamatu idee juuksurisse minna ja tukk omale lasta ette lõigata ning käisime india restoranis õhtustamas. Njam! Sõitsime kuni täitsa pimedani välja ja jõudsime õhtu lõpuks Ohopesse, mille ilusatest randadest me kuulnud olime. Interneti juhatusel leidsime ühe ametliku telkimiskoha, mille eest küll maksta tuli, aga meie kasutada olid tsiviliseeritud wc-d, sooja veega duššid ja köök. Õhtu veetsime mõnusalt rannal veini juues, jutustades ja tähti vaadates, kuni nad jälle pilvede taha kadusid. Öö jäi õnneks kuivaks ja telgis oli mõnus pehme ja hommikul hakkas isegi palav. Äratuseks käisime jääkülmas ookeanis suplemas. Tegelikult võis seal tunde järgi 14 kraadi olla.

Uus päev tõotas pikka sõitu mööda East Cape rannikut, ümber saapakujulise Uus-Meremaa kingakontsa kuni Gisbornesse välja. Sel päeval tekkis tõeline Uus-Meremaale jõudmise tunne ja tõeliselt linnast välja saamise tunne. Meid ümbritsesid mäed ja karjamaad lehmade, lammaste, kitsede, pullikarjade ja hobustega ning metsik Vaikne ookean. East Cape on tuntud ka oma maoori asustuse poolest. Sõitsime mööda küladest, kus ainult maoore nägimegi, lapsed mängisid tänaval, sõitsid rataste ja hobustega, käisid ujumas ning ookeaniäärsetel kivimürakatel turnimas. Vahepeal saime ratsamatka kannul sõita ning autoga kitsastel ja käänulistel mäenõlvadel turnida. Esimeseks peatuspunktiks sel päeval oli East Cape tuletorn, mille kohta öeldakse, et see on esimene koht maailmas, kust päikesetõusu näeb. Hoopis Uus-Meremaa peaks tõusva päikese maa nime kandma. Meie sinna päikesetõusuks ei jäänud ja tegelikult ei omagi tähtsust, sest maailm on ümmargune ja kes ütleb, kust ta algab või lõppeb. Tuletornini viis 800 trepiastet. Mina tänu oma pikkadele jalgadele sain vähema vaevaga hakkama. Tippu jõudes tuli ka päike taas välja ja saime ümbritsevast rannikust ja maastikust imelisi pilte. Siis viis tee meid mööda East Cape teist külge edasi, peatusime korraks Tikitiki linnas, et näha St Mary's kirikut, mis on seestpoolt üks silmapaistvaim maoori kunstiga ja kujutistega täidetud kirik ning käisime päikeseloojangut nautimas Uus-Meremaa pikimalt (660m) sadamasillalt Tolaga Bay linnakeses. Õhtupimeduses jõudsime Gisbornesse, kus omale motellitoa leidsime ning puhkamise asemel hoopis linnapeale pidu otsima suundusime. Linn on nii väike, et suurt valikut polegi aga juhuslikult sattusime laheda rock'n'roll kontserti peale vinges baaris. Tore oli ja sai tantsida ja õhtu venis loodetust pikemaks.

Hommikul ajasime end suure vaevaga üles, sest järgmine päev vajas tegutsemist. Pidime jõudma Napieri ja sealt veel edasi ehk veel Hastingsi ja Cape Kidnappers poole, aga kõigepealt tahtsme veel päevavalguses Gisbornes tiiru teha. Suurt muljet see linn ei jätnud, midagi eriti vaadata polnud. Teekond Napieri õnneks seekord väga pikk polnud. Hommikusöögiks peatusime ühes väiksemas linnas nimega Wairoa, et pitsat osta. Sattusime india stiils pitsa restorani. Ma võtsin paneer pitsa. Üldse olime reisi jooksul veidi ebatervislikud ja sõime pitsat, burksi, friikaid, krõpse, piimakokteile, hiina kiirtoitu jne. Raha kulus päris palju.

Napieri jõudsime keskpäeva paiku. Jalutasime rannapromenaadil ja niisama tänavatel ning pargikestes. Napieri kutsutakse maailma art deco pealinnaks sest peale 1931 aasta maavärinat, mis kogu linna maatasa tegi, ehitati linn just selles stiils uuesti üles. Sinna läheks veel tagasi. Nii mõnus! Mõtlesime, et võiks ka siis Hastingsi poole veel sõita ja Cape Kidnappers tundus ilus pankrannik, mida külastada. Kahjuks alles sinna jõudes avastasime netist, et sinna pääseb mööda rannikut vaid mõõna ajal ja me olime sellega veidi hiljaks jäänud. Suundusme läbi Hastingsi Napieri poole tagasi, kuna olime enne ranna ääres asuvat tasuta ööbimiskohta näinud. See muidugi tähendas, et pidi autos magama. Panime tagaistmed alla ja saimegi autosse kena pesa. Veits kõva oli. Telgis muru peal oli pehmem.
Hommikul nägime peaaegu esimest päikesetõusu maailmas. Ja oligi meie reisi viimane päev käes. Asusime varakult (umbes pool seitse) Aucklandi poole teele, et jõuaks ka Uus-Meremaa ühest tuntuimast linnast Rotoruast läbi. Teepeal saime veits pabistada ka kuna kuskil poole tee peal järgmisesse suuremasse linna Napierist hakkas kütuse tuli põlema ja juba tuli mõte, et kas peab kellegi omale kutsuma kütust tooma ja lootsime, et auto kuskil mägede piirkonnas kurvi peal seisma ei jää. Kaisa tegi oskuslikku ökonoomset sõitu ja jõudsime ikka kohale. Ma teadsin!;) Alati jõuab kaugemale kui näidik näitab! Aga Rotorua piirkond on tuntud oma geotermaaltegevuse, geisrite ja kuumaveeallkate ja värviliste väävlijärvede poolest. Juba enne kohalejõudmist oli näha kuidas maa seest kohati auru tuleb ja õhku täitis keedumuna lõhn. Muidugi põhikohta sisenemise eest pidi veits maksma, aga see on üks selliseid asju, mille nimel ma olen nõus kulutama, et näha ja kogeda. Päike tuli hommikul ka välja ja soojendas mõnusalt. Ostsime pileti, millega sai kõigepealt geisri purskamist vaatama minna, mis toimub igal hommikul samal ajal, umbes 10:30. Aga kui arvad, et see seal ise purskama hakkab, siis eksid! Enne kui oodatud kellaaeg kätte jõudis, kõndis geisri kõrvale kohalik töötaja, kes teeskles, et puldist selle sisse lülitab. Tegelikult hoidis ta käes mikrofoni, et meile tutvustada, mis toimuma hakkab ja kuidas see geiser avastati. Aga midagi pidi ta tegema küll, et see geiser "sisse lülitada". Nimelt oli tal sinna taha peidetud kotike majapidamisseebiga, mille ta siis geisrisse tühjendas ja peale seda läks vahu ja vee möll käima. Muidu pidi see geiser piisavalt aktiivne olema, et ise pursata, aga turistide nimel kutsutakse see esile.
Edasi läksime kuulsate värviliste järvede vahele jalutama. Nii palju auru oli, et pilte oli raske teha, nii et pildid udused ei jää. Õhk oli lõhnu-haise täis. Vahepeal muutus see peaaegu väljakannatamatuks. Aga emad olid seal oma piskeste beebidega. Huvitav kuidas neile selline väävliaurude sissehingamine mõjub. Päike paistis peakohal ja sajakraadise temperatuuriga vulkaanilised järved ilmselt tõstsid õhu temperatuuri veelgi. Eraldi kohas olid veel mulksuvad mudajärved. Siis suundusime Rotorua linna, kus Tai restoranist omale toitu kaasa ostsime ja läksime seda Rotorua muuseumi ette muru peale sööma. Mõnus.
Teekond koju võis jätkuda. Ostsime värsketest mustikatest valmistatud jäätist teepealt ja hunniku maasikaid. Aucklandi tagasi jõudes päike veel säras taevas. Lõpetasime õhtu Kaisa juures autot pestes.

Aga nüüd võib tavaelu jätkuda ja sain täna kõne, et mulle pakutakse ametikohta firmas, kuhu olin kandideerinud ja hullult lootnud sinna saada ja ma teadsin, et saan ja saingi. Kahjuks on praegu leping ainult jõuludeni, aga ehk pikendatakse. Kus ma siis esmaspäevast tööle hakkan ja kuidas seal läheb, kirjutan juba järgmises postituses.

Kahuritoru on suunatud Rangitotole

Vaade North Headilt

Kodu lähedal

Matkagrupiga seiklemas

Te Henga Walkway

Kalalõhnaline koobas

Waipu koobastes helendavaid ussikesi vaatamas. Koopalagi oli eredaid tulukesi täis, nagu tähistaevas. Pildi peal pole nii häst näha.

Ussikesed riputavad kleepuvaid püüniseid lakke, nagu ämblikud, kes putukaid jahivad.

Käisime Aucklandist põhjapool karstidega tutvumas

Pancake rocks e. pannkoogi kivid

Terve rand oli krabisid täis. Sibasid kivide vahel ringi.

Duder Regional park. Nagu Navitrolla maal või Windows XP taustaplt:D

Kevades on värve

Nagu muinasjutumaailm seitsme maa ja mere taga!

Maaliline. Hunua Falls

Vett lendas

Maasikate invasioon! Njam!

Jõulud tulevad, jee! Poed on juba ehteid ja jõulustuffi täis.

Sild Karangahake mäekurusse

Kuhu need rööpad viivad?

Vaade aknast kurule

Rõdul vaadet imetlemas

Punased kaljud

Mõnus kohvik, kus peale matka kohvitamas käisime.

Mount Maunganui rand

Mäest üles

Mount Maunganui

Esimese öö telkimiskoht

East Cape tuletorn

Vaade üle Vaikse ookeani päikesetõusu suunas

St Mary's Church

Uus-Meremaa pikim sadamasild

Silmapiirini välja

Mälestusmärk kapten Cookile. Just Poverty Bay, mille ääres Gisborne asub, oli esmene koht Uus-Meremaal, kuhu Cook oma jala tõstis ja kohe ka paar maoori kogemata ära tappis.