Kõigest kaks kuud pole ma endast siin märku andnud. Arvestades, kuidas aeg lendab, on see vaid hetk. Veerand 2018 aastast on juba läbi, aga mina elan ikka eelmises aastas. Elan minevikus, aga samas Eesti suhtes tulevikus, sest mul on juba keskpäev ja päike särab kõrgel taevas, aga enamus eestlasi magab hetkel sügavat und ja kell on kolm öösel.
Minu aasta Uus-Meremaal sai ka paar nädalat tagasi läbi. Ma arvan, et Uus-Meremaale tulek oli parim otsus, mis ma oma elus teinud olen. Saabusin siia üle aasta tagasi, maoori tervitused lennukitelt saabujaid vastu võtmas. Sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks muutuma. Ma olin Eestis päris korralikus masenduses. Mul oli tunne, et ma pole oma elus veel midagi saavutanud, väljavaateid millekski paremaks ka pole ja oma huvidega seotud unistused tundusid purunevat. Veetsin vabad hetked oma katkiste vedrudega 30(või rohkem) aastat vanas voodis teki all masetsedes. Raha polnud, et uut osta. Ja mu kass Kirri-Mirri oli ainuke, kes mulle head meelt valmistas mulle pähe magama ronides ja kõrva nurrudes:D
Mul polnud Uus-Meremaale tulles palju ootusi, sest miks peaks õnn sõltuma kohast, kus olen. Tahtsin lihtsalt oma unistuse täita ja reisida. Kuna mul puudus töökogemus, millega oleksin Eestis parema töö kui klienditeenindaja või lihttööline laos saanud, siis eeldasin, et ilmselt leian ka siin omale reisimiste vahepeal mingi lihtsa töö. Eestis otsitakse klienditeenindustalente ja puhastusteenindussuperstaare, aga minul oli tunne jäänud, et ma ei ole talent mitte ühelgi alal, seega pole ka võimalust kuhugi jõuda ja tunnipalgaks jääbki 4eurot.. mis on Eestis isegi päris hea tulemus - kõrgem kui miinimum. 2012 aastal oli mu tunnipalk 1.8 eurot! Niiet tegelikult areng ju milline!
Teenindajaks mind Uus-Meremaal ei tahetudki. Leidsin töö hoopis logistika koordinaatorina ja hakkasin merekonteinereid tellima, nende äravedu korraldama ja ekspordi dokumente täitma, lisaks lihtsamad ülesanded kohalike vedude korraldamisel ja kulleritega ning veoautojuhtidega suhtlemisel. Ülimotiveeriv oli töökaaslastelt ja bossidelt kuulda, kuidas peale minu tulekut muutus kõik palju organiseeritumaks ja rahulikumaks ning kuidas nad mu tööd väärtustavad.
Tänu sellele kogemusele sain töö Rocket Labis, Uus-Meremaa-USA firmas, mis ehitab ning saadab rakette kosmosesse ja kuna ma bosside meelest nii head tööd teen, siis olid nad väga huvitatud, et ma ikka nende juurde tööle jääda saaksin ning aitasid mind uue viisa saamisel. Viisa sponsoreerimine on firma jaoks ka korralik ettevõtmine - tuleb antud ametit erinevates tööjõuportaalides mitu nädalat kuulutada ja tõestada, et samale ametikohale sobivaid kohalikke ei leia ning siis dokumendid vormistada. Kokku võttis protsess umbes 2 kuud. Sain korralikult muretseda, sest äkki ma pole ikkagi ainuke sobiv isik selle töö jaoks. Kui tõenäoline see ikka oleks, sest mul pole ju asjakohast haridust ega midagi, ainult varasem kogemus samal alal. Immigratsiooniametnik, kes minu avaldusega tegeles, oli väga lahke ja minu teine aasta Uus-Meremaal läks käima.
Tööd on mul nüüd palju ja päevad on tihti väga stressirikkad, aga olen õnnelik, et saan nii vinges firmas töötada. Mega kogemus! Unistus millest ei osanud isegi unistada.
Nüüd saaksin omale uue voodi osta, isegi mitu. Ma saaksin omale korraliku auto osta! Ja voodi:D
Hetkel mul voodit vaja pole. Üürin tuba armsas valges majakeses, mis ei ole ka lennujaama läheduses asuvast töökohast väga kaugel. Erinevalt eelmistest kaasüürilistest meeldib mu praegustele majakaaslastele korda hoida. Kõik on laitmatult puhas ja ma saan rahus magada, sest keegi ei norska kõrvaltoas mu voodit rappuma pannes. See on kodu, mis minus täielikku rahutunnet tekitab. Mul on mõnus voodi ja suur peegel, riidekapp ning voodikapp. Kahju ainult et mul nii vähe aega on, et seal puhata ja niisama aega veeta, verandal teed juua ja blogi kirjutada.
Vanas korteris jagasin ruume Uus-Meremaa-Briti paari ja Samoa tüdrukuga. Nüüd elan koos kiivi-jaapani paari ja veel ühe jaapani tüdrukuga. Mõlemad jaapani naised on väga vaiksed ja tagasihoidlikud. Kiivist majaomanik töötab televisioonis ja temaga on alati millestki põnevast rääkida. Ükskord käis meil ka naabrikass Harry külas.:) Aga oma Eesti kasse igatsen küll.
Nädal aega tagasi toimus Aucklandis Pasifika festival, mis on suur polüneesia rahvaste kokkutulek. Iga saare jaoks on oma küla lavaga. Esitatakse erinevate saarte tantse ning meeleolu loovad päev läbi erinevad bändid. Tutvustatakse käsitööd, mida ka osta saab, ning pakutakse saaretoitu. Tahiti külas sattusin ühe naisega rääkima. Tahtsin teada, kas Aucklandis kuskil nende tantse ka õpetatakse. Siin on palju samoalasi ja tongalasi ja niuelasi, aga mitte eriti palju Tahitilt pärit inimesi. Tundsin tantsust väga puudust. Üllatuseks kuulsin, et igal neljapäeva õhtul toimuvad trennid minu kodust 15 min jalutusteekonna kaugusel Onehunga rahvamajas. Suurepärane!:) Pole kallis ka ja iga kord poolteist tundi. Ma olen nii õnnelik! Ma olen trennis ainuke valge naine, aga mind võeti väga hästi vastu. Kõik on väga sõbralikud, ning kahe nädala pärast korraldab meie armas Raiatealt pärit tantsuõpetaja mini heiva (tahiti peo), kus saame õpitud tantse üksteisele ja oma lähedastele esitada.
Nüüd tundub, et kuigi tulin Uus-Meremaale reisile, olen tegelikult suures osas ainult töötanud. Oma esimesest aastast töötasin umbes 9 kuud, aga enne working holiday viisa lõppemist otsustasin ikkagi Lõunasaarel ka ära käia. Väidetavalt ei ole see, kes ainult Põhjasaarel reisinud tegelikult Uus-Meremaad näinudki. Kasutasin Aucklandist põgenemiseks hetke, mil mu esimene, 3 kuud kestnud tööleping Rocket Labiga lõppes ja oma uut viisat ootasin. Minu vana viisa ei lubanud ühes firmas üle kolme kuu töötada.
Ostsin lennupiletid Nelsonisse, armsasse linna Lõunasaare põhjaosas, et sealt mööda läänerannikut lõunapoole liikuda ja minna nii kaugele kui jõuab enne kui teade viisaavalduse heakskiitmisest saabub. Ette rutates ütlen, et kahjuks ma Nelsonist väga kaugemale ei jõudnudki, sest õnneks saabus vastus üsna ruttu. Mu immigratsiooniametnik helistas mulle kui olin Aucklandi lennujaamas teel Lõunasaarele. Sain natuke aega juurde, kuna pidin veel oma eelneva töökogemuse tõestamiseks dokumente immigratsiooni lehele üles laadima.
Veebruar, mis peaks Uus-Meremaal kõige kuumem suvekuu olema, oli sel aastal Aucklandis üsna vihmane. Enne seiklust Lõunasaarele oli iga päev sadanud ja sadas ka reisi esimesel päeval. Nelsonisse sõitsin pisikese Jetstar, Austraalia odavlennufima, propellerlennukiga. Ühesuunapilet maksis 124NZD ehk 73 eurot. Mida lõunapoole, seda selgemaks läks taevas ja lõpuks säras lennukiakna taga sinine taevas ja päike kõrgel taevas.
Nelsonis oli mõnusalt palav. Olin omale esimeseks paariks ööks broneerinud ööbimise hostelis nimega Paradiso, mis asus kesklinnast jalutusteekonna kaugusel. Minu suure matkakotiga tundus see lühike maa väga pikk. Mul oli plaan läbida Abel Tasman Coastal Walk, mis on üks kaheksast Uus-Meremaa suurest matkast - kõige populaarsem neist. Matkarada on 60km pikk. Vahepeal tsivilisatsiooni pole, seega pidi oma mitme päeva varustust, sealhulgas telki ja magamiskotti kaasas tassima. Mu kott kaalus umbes 15 kilo. Plaanisin raja kolme päevaga läbida - iga päev keskmiselt 20km kõndida. Korralik distants, aga mitte liiga pikk. Reisi esimesed päevad veetsin Nelsonis, kuna telkimisplatsid matkal tuli ette bronnida ja varasemaks kuupäevaks ma sobivaid kohti ei saanud. Nelsonis jalutasin niisama linnapeal ringi. Esimesel pealelõunal-õhtul tutvusin hosteli lähiümbrusega - leidsin kauni Jaapani aia ning siis jalutasin mööda rannaäärt kesklinna poole ning sealt tagasi mööda jõeäärt hostelisse. Paradiso ise on tõeline paradiis. See on hostel, kus siseõues on suur bassein, saun ja tünnisaun. Lisaks on basseini ääres mõnusad lamamistoolid ning maja ääres ripuvad võrgkiiged. Juhuks kui end häirivalt ebaintelligentsena tundma peaks, saab sisse astuda raamatukogubussi, mis on vana WV hipibuss ja liigse energia saab välja lasta võrkpalliplatsil. Magamistoad on peamajast eraldi ning on nimetatud erinevate Abel Tasman rahvuspargi lahtede järgi. Minu toa nimi oli Bark Bay. Huvitaval kombel veetsin oma esimese Abel Tasman öö Bark Bay telkimisplatsil, mis muide ei ole üldse kõige populaarsem esimese päeva telkimiskoht. Tavaliselt läbitakse see rada viie päevaga. Mina läbisin mitme päeva distantsi ühe korraga.
Teiseks päevaks Nelsonis tegin omale nii palju plaane, et suutsin neid täites oma jalad villi kõndida - tark mõte enne rasket kolmepäevast matka, peaks mainima! Algatuseks jalutasin Uus-Meremaa geograafilisse keskmesse, mis asus Nelsoni lähedal mäe tipus. Sealt ülevalt nägin imelist orgu mägede vahel, kuhu mul kange tahtmine minna tekkis. Seega ronisingi teiselt mäeküljelt alla ja jalutasin paar kilomeetrit mööda oruteed teadmatusse ning kuna ma otsapidi kuhugi tarka kohta ei jõudnud, siis täpselt sama teed pidi veel paar kilomeetrit linna poole tagasi. Sealt suundusin mööda jõeäärt kesklinna tagasi ning kuna kõht oli tühjaks läinud selleks ajaks, siis astusin lõunaks sisse gurmee burgerirestorani. Njam! Siiski oli mul veel plaanis ka randa minna, mis asub kesklinnast 5km kaugusel. Muidugi otsustasin sinna jalutada. Tahunanui Beach on Nelsoni kuulsaim rand, populaarne suvituskuurort. Kahjuks oli umbes kuu tagasi Nelsoni läheduses reovett merre voolanud ning ujumine ära keelatud. Mina läksin ujuma sellegipoolest. Päike hakkas vaikselt silmapiiri suunas liikuma ning mina pidin veel tagasi linna lonkama, kõndimiseks enam suuteline polnud. Selline enesepiinaja ma olengi. Oleks siis asi sellega lõppenud ja oleks ma siis otse koju puhkama läinud, aga ei! Mul oli kõht jälle tühi ja isu fish&chipside järele. Et neid leida pidin pool linna läbi kõndima. Lõpuks tuli ikkagi nuudlitega leppida.
Kolmandal reisi päeval ma kõndida ei saanud. Sellegipoolest jalutasin linna postkaarte ostma, lisaks olin kuulnud, et kuskil seal on ajalooline tänav, kus kõik majad pärinevad ajast, mil esimesed asunikud Nelsonisse jõudsid ja läksin seda otsima ning pidin matkale viimseid toiduvarusid soetama.
Järgmiseks päevaks olin oma jalgu piisavalt puhata saanud. Matk võis alata. Hääletada ma ei viitsinud, seega olin eelmisel päeval ostnud internetist bussipileti matka alguspunkti Marahausse. Buss lahkus veerand kaheksa hommikul otse hosteli eest. Sama bussi peale tuli ka prantsuse tüdruk Sara, kes hostelis minu kohal magas ja kaks noort argentiina tüdrukut samuti Bark Bay hostlitoast, kes küll Marahaust hoopis kajakiga edasi liikusid. Peale jalgsi matkamise on kajakimatkad Abel Tasman pargis väga populaarne tegevus.
Alguses sammusime mööda matkarada Saraga koos, kuid meie tempoeelistused olid väga erinevad. Talle meeldis pigem rahulikus tempos ilma pause tegemata edasi liikuda, aga mina olen pigem loomulikult pikema ja kiirema sammuga ning samas suudan ma teepeal umbes sada korda peatuda, et seent või järjekordset sõnajalga pildistada. Lisaks tahtsin kohe esimeses rannas ujuma minna, tema oleks alles õhtul matka lõpus ujuma läinud, mida lõpuks ei juhtunudki, sest päike hakkas selleks ajaks juba loojuma.. Ja hommikul ka mitte, sest vesi oli prantsuse maitse jaoks külm. Päris naljakas oli hommikul kaldal külmetavaid prantslasi jälgida. Mina sumasin kohe vette. Nii mõnus soe oli, aga rida prantsuse noormehi lõdises varbaid vette kastes kaldal. Lõpuks jõudsid kõik vette (peale Sara), aga see võttis aega umbes pool tundi julguse kogumist. Mina olin selleks ajaks juba veest väljas. Telkimisplats ise oli nagu imeline üksiku saare rand. Panime oma telgid püsti liivariba keskele, mida ümbritses vesi mõlemalt poolt. Rahvast oli päris palju. Kuna minu esimene matkapäev oli kõige raskem - umbes 23km ja kott ka veel toitu täis ning raske, siis ma olin telgi püstisaamise hetkeks nii väsinud, et peale magamise muust mõelda ei suutnudki. Hommikul läks Sara tükk aega enne mind teele. Mina olin avastanud wifipunkti ja kasutasin seda ebaharilikku võimalust enne telkimisplatsilt lahkumist ära. Telefoni levi puudus Abel Tasman pargis täielikult, aga internetis sai läbi wifi helistada. Nautisin hommikut ja pildistasin ümbrust. Päris paljudel oli korralik kokkamisvarustus kaasas - potid, pannid, gaas, aedviljad, juust ja muu, mida küpsetada. Mina sõin pähkleid ja kuivatatud puuvilja palle.
Abel Tasman on kuulus oma oranzide rannaliivade ja troopiliselt siniste vete poolest. Iga rand oli nii kutsuv. See on koht, kuhu hea just suvel minna, et veemõnusid täiega nautida saaks. Samas muutus suvine palavus kohati väga kurnavaks ja veejoomine ei tundunud ka aitavat. Suures osas pakkus küll mets varju, kuid nende kolme päeva jooksul põlesin korralikult ära. Rada ise on kergelt künklik, mööda rannaäärseid kaljusid. Paar suuremat tõusu oli ka, kus pidi oma motivatsiooni ikka edasi ja edasi, kõrgemale ja kõrgemale rügada korralikult proovile panema, et siis loodetavasti varsti jälle allamäge minna saaks. Lõpuks jõudsin Sarale ka järgi. Tema ja mõned teised veel olid ühe kerge takistuse taha toppama jäänud. Nimelt oli ookeanil tõus ja tuli ületada merre suunduv jõgi, kus veetase ulatus üle vöökoha. Osa rahvast otsustas varsti saabuvat mõõna oodata, paljud võtsid seljakotid seljast ja tassisid need peakohal üle jõe.
Teist päeva tasustati pidusöögiga - õhtusöögiks oli pitsa! Juba varakult levisid kuuldused, et matkarajast paar kilomeetrit eemale minnes on üks kohvik, kus pitsat ja külma õlut osta saab. Mõni teine ilmselt oleks arvanud, et see ju petmine - rada tuleb ikka ausalt otsast lõpuni kannatada ja mitte vahepeal kuhugi kõrvale ekslema ja lulli lööma minna. Mina juba pitsast ära öelda ei suutnud. Kohvikus tutvusin Hamburgist pärit paariga, kellega koos kõndisime järgmisesse laagrisse. Nemad jäid sinna ööbima, mina läksin edasi. Ees oli ainuke tõeline lõik, mida vaid mõõna ajal läbida saab. Oligi mõõn ja minu telkimisplats oli teisel pool.
Liiga palav oli. Mu õlad ja puusad olid raskest seljakotist ära hõõrdunud ja jalad ville täis. Eesolevaks lõiguks võtsin matkasaapad jalast, et neid mitte märjaks teha. Mõõn jättis endast maha mudase ja märja pinna, viimsed veelombid täis teokarbihunnikuid.
Muide, kui eelmises postituses kirjutasin, et siin pole looduses mingeid ohte ja võib vabalt võsas rapsida ilma puuke, usse või põdrakärbseid kartmata, siis ma ei teadnud, et liivakärbsed, millest kõik rääkisid, tegelikult ka eksisteerivad. Aucklandis neid pole. Põhjasaarel pole ma neid üldse näinud, aga terve Lõunasaar kubiseb neist tüütutest olevustest. Liivakärbsed on pisikesed mustad kärbsed, kes valusalt hammustavad ja punaseid sügelevaid punne endast maha jätavad. Veekogude ääres on õhk neid paksult täis ja ilma putukatõrjeta sealt elusalt ei pääseks.
Teepeal möödusin veel ühest kummalisest külast keset pärapõrgut, kuhu ükski tee ei vii ja ainult paadiga sinna saabki. Küla tundus peaaegu tühi, ainult paar inimest toimetas ranna läheduses.
Kolmandal matkapäeval oli mul kokku lepitud kohtumine ühe prantsuse noormehega, kes plaanis lähinädalatel Lõunasaarel ringi rännata ning selleks kaaslasi otsis. Tal oli auto renditud ja telk auto katusel. Pidime kohtuma Totaranuis. See on üks paarist rannast Abel Tasman pargis,kuhu autoga ligi pääseb. Kohtudes otsustasime, et aitab kah sest matkamisest. Tal olid põlv valus ja ei saanud pikalt kõndida, ning mina ei läinud ka sinna missiooniga kindlasti 60km lõpuni läbida. Tundsin, et aitab kah, viimased 15km mulle enam midagi juurde ei annaks. Peale selle olin eelmisel hommikul wifipunktis oma postkastist avastanud meili immigratsioonist, mis teatas, et mu viisa avaldus on heaks kiidetud. Pidin esimesel võimalusel tagasi Aucklandi suunduma, sest mind oodati jälle tööle ja Rocket Labist oldi mulle juba mitu korda kirjutatud ja uudiseid küsitud. Seega sain prantslase reisikaaslaseks vaid ühe päeva olla. Sõitsime Nelsoni järvi - Rotoroa ja Rotoiti vaatama. Ööbisime Rotoroa järve kämpimisplatsil. Seal ööbimise eest oleks pidanud tegelikult maksma, aga meil kummalgi ei olnud sularaha, mida rahakasti visata. Minul oli natuke hirm nahas, et äkki keegi tuleb varahommikul pileteid kontrollima ning tahtsin võimalikult vara ärgata. Nii olingi ma juba poole seitsmeks hommikul ärkvel ja ergas ning läksin natuke eemal asuvasse avalikku wc-sse hambaid pesema, riideid vahetama ja siis järve äärde jalutama. Benoit magas rahulikult kaheksani. Ta ei lasknud end häirida mõttel, et ehk tullakse telgiseinale kopsima ja trahvi nõudma. Hommik oli veidi märg ja udune. Päikesetõusu ma mägede ja udu tõttu ei näinud. Kui ka Benoit üles saanud oli jõime natuke teed ning siis viis ta mind Nelsonisse tagasi, kust ma tagasi Aucklandi suundusin. Nelsonis oli päike taas väljas. Air New Zealand viis mind läbi pilvede tagasi vihmasesse Aucklandi. Juba järgmisel päeval läksin uuesti tööle ning Lõunasaart tabas troopiline tsüklon, mis enne Uus-Meremaale jõudmist Tongal korralikku laastamistööd tegi. Vaene Benoit jäi tormi kätte, kuigi ta ise ütles, et polnd hullu midagi.
Ma pidin tegelikult hakkama lühemaid postitusi tegema, aga kuidas saan ühte sündmust mitmeks postituseks jagada? Lisaks on mul bloggeris probleeme oma postituste salvestamisega. Kolm korda pidin enamus pilte uuesti üles laadima, sest tuli välja, et mu postitus ei olnud ikkagi ära salvestunud.
 |
| Raamatukogubuss hoovi taganurgas |
 |
| Toad |
 |
| Määä! |
 |
| Nõel, mis osutab täpsele Uus-Meremaa keskmele |
 |
| Tahunanui rand mõõna ajal |
 |
| Kuigi oli veebruari keskpaik ja soe ilm, siis olid need kajakad ühed vähestest rannamõnude nautijatest. |
 |
| Nelsoni paadikuur |
 |
| Ajaloolised majad esimeste asunike ajast |
 |
| Veel maju minu reisikodu tänavalt |
 |
| Abel Tasman matkaraja algus on tasane nagu sein, kuhu on hea oma kohalolekust jälgi maha jätta. |
 |
| Sild tundmatusse |
 |
| Uppunud südamed |
 |
| Esimene suurem vahepeatus - Anchorage Bay. Imeline paradiisirand, mis on enamustele Abel Tasman külastajatele esimeseks ööbimispaigaks. Mina läbisin kahe päeva maa ühe päevaga, seega oli veel pikk tee ees. Siiski leidsin aega lühikeseks ujumispausiks. |
 |
| Edasiminek! Kuna palju Abel Tasman külastajaid piirdub vaid ühe päevaga - matkaga Marahaust Anchoragesse ja siis sõidavad veetaksoga tagasi raja algusesse, oli edasine rada palju rahulikum. |
 |
| Väike kõrvalepõige pearajalt, et külastada looduslikku Cleopatra basseini |
 |
| Küla, kuhu pääseb ainult paadiga |
 |
| Maoori sõdalane oma maadel silma peal hoidmas |
 |
| Peale pikka väsitavat esimese päeva matka paistab lõpuks Bark Bay, kus esimese öö veetsin. |
 |
| Prantslased jõudsid vette |
 |
| Nagu oleks üksikul saarel... veel paljude teistega. |
 |
| Leisid proovimas |
 |
| Tuvalu lava |
 |
| Vihmane Tahiti |
Kommentaarid
Postita kommentaar