MereMaailm

Võiks ju arvata, et üle pika aja lõpuks reisile jõudes vahiks minusugune hull reisimutt, kes on nõus end korralikult piinama, et rohkem näha ja kogeda, igal pool ringi. Need kes on minuga varem koos reisinud teavad, millest ma räägin. On olnud situatsioone, kus mu jalatallad on vereville täis (ja igas villis on veel üks väiksem vill), aga ma ikka kõnnin edasi, sest uudishimu tapab ja me ei tea juu, millisesse paradiisi järgmine nurgatagune meid juhatada võib. Äkki ikka on vikerkaare lõpus kullapott, aga kuna keegi ei ole jaksanud nii kaugele kõndida, siis nad ei teagi, kui lähedal see tegelikult on. Ja ma usun, et midagi ilusat ja head on ootamas.  Kõigest sellest hoolimata magasin teisel päeval lõunani Ja ma isegi ei plaaninud enne õhtut kuhugi minna. Francesco ja Monica pidid töölt kolme-nelja paiku tulema. Ja mulle piisas eelmisel õhtul linnaga tutvumisest. Sain sealsed tänavad korralikult risti-põiki läbi käidud ja lisakõndimine samadel tänavatel oleks liiast olnud. Seega nautis

Olen nüüdseks juba ammu kodus. Kass kõnnib üle mu fliisteki alla peituvate jalgade, õue rohelisus on omale päikeselt saanud kuldkollased toonid. Mis siis, et päike ise nagu üha kaugeneks ja kaugeneks ja on hirm, et varsti me teda enam ei näe. Mul on viimasel ajal mingi allergia tekkinud vist. Silmad ja kurk ja kõrvad sügelevad pidevalt. Ja kuna see on nii väljakannatamatu, siis mida rohkem ma oma silmi hõõrun, seda punasemaks nad lähvad ja seda rohkem pisaraid sealt voolab ja seda rohkem nad kipitavad. Lisaks võiks tegelikult üle lugeda, mitu korda järjest olen ma võimeline aevastama. Vahepeal tekib tunne, et kui ma juba alustan, siis see ei lõppegi kunagi. Ja mul ei ole enam kuhugi nuusata. Peaks lina võtma. Sellega tulid mul kohe meelde esimesed päevad Trapanis. Peale oma esimeselt sooja mere supluselt ja päevituselt tulemist hakkas mu nina hullult voolama. Võtsin WC paberit igalt poolt kus võimalik kui mu omad varud otsa said ja üks esimesi sõnasid, mille itaalia keeles selgek