Ma ei tajunud laupäeval matkama minnes päris hästi, millesse end seganud olen. Ma olen peaaegu alati üksinda kuskil imelikes kohtades turnimas käinud ja grupiga mitte kunagi, seega ei osanud ette kujutada, mismoodi see seiklus kujunema hakkab. Igatahes arvasin, et see saab olema palju-palju lihtsam ja ei osanud aimata, mis teravaid ja järske kaljusid ja sügavikke läbida tuleb. Kohati kiskus asi lausa nii teravaks, et annetasin merede valitseja Tangaroale lepituseks peotäie oma isiklikku verd. Olen horoskoobi järgi jäär ja draakon ning sellised pisikesed kaotused suure eesmärgi - maailma vallutuse nimel ja enese ületuse nimel, mind ei heiduta. Vähemalt ei olnud mina see, kes vette kukkus. Ja olin nii edukas, et suutsin peaaegu lõpuni jalad kuivana hoida. Lõpuks käis ikka üks laine mõnuga kivist üle, millele just astunud olin. Mõni teine isegi enam ei hoolinud, et lomp või mitu tee peal vedeles, sest jalad juba nii märjad, et natuke lisavett saapas ei omanud enam tähtsust.. Ma ei arva,