Kiire põige Lõunasaarele
Kõigest kaks kuud pole ma endast siin märku andnud. Arvestades, kuidas aeg lendab, on see vaid hetk. Veerand 2018 aastast on juba läbi, aga mina elan ikka eelmises aastas. Elan minevikus, aga samas Eesti suhtes tulevikus, sest mul on juba keskpäev ja päike särab kõrgel taevas, aga enamus eestlasi magab hetkel sügavat und ja kell on kolm öösel. Minu aasta Uus-Meremaal sai ka paar nädalat tagasi läbi. Ma arvan, et Uus-Meremaale tulek oli parim otsus, mis ma oma elus teinud olen. Saabusin siia üle aasta tagasi, maoori tervitused lennukitelt saabujaid vastu võtmas. Sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks muutuma. Ma olin Eestis päris korralikus masenduses. Mul oli tunne, et ma pole oma elus veel midagi saavutanud, väljavaateid millekski paremaks ka pole ja oma huvidega seotud unistused tundusid purunevat. Veetsin vabad hetked oma katkiste vedrudega 30(või rohkem) aastat vanas voodis teki all masetsedes. Raha polnud, et uut osta. Ja mu kass Kirri-Mirri oli ainuke, kes mulle head meelt