Tokyo avastamised ja natuke olevikku ka

Ma olen osav oma fännide ootama jätmises. Tegelikult olen ma juba ammustest aegadest üldiselt osav enda järgi oodata laskmises. Aga ju siis on mul nii põnev elu, et pole mahtigi selle üle pikemalt mõelda, rääkimata siis kirjapanekust. Äkki sellest tulevad ka minu kõhklused kui mult küsitakse, et kuidas siis meeldib. Ma ei tea, pole jõudnud mõelda sellele. Ma alles tutvun ja ei taha ka teha rutakaid järeldusi, ei positiivseid ega negatiivseid. Või on asi hoopis selles, et kui sa arvad, et mul siin puhas seiklus ja lust ja lillepidu, siis tegelikult on mul miljon asjaajamist ajada: telefoninumber, pangakonto internetis ja siis pangakontoris kaardi tegemine, raha kandmine Eesti kontolt Uus-Meremaa omale, ird numbri orgunnimine (see on isiklik maksunumber, mis peab olema igal maksumaksjal. Ilma selleta ametlikult tööle ei võeta. Ja kusjuures ma käisin mingi viies panga- või postkontoris, et see number taotletud saaks. Esimeses neil polnud vajalikke ankeete. Teine ei tegelenud sellega päeval peale kahteteist. Kolmandas oli ankeet olemas, aga nad ei saanud mulle välja printida elukoha tõendit, mida oli 2tk vaja, järgmises prinditi mulle mingid tõendid, aga seal polnud aadressi peal (mis siis, et ma ütlesin selgelt, et mul elukoha tõendit vaja.) Ja sellest järgmises prinditi mulle üks aadressiga tõend. Õnneks sellest tegelikult piisas. Siis läksin tagasi sinna, kus ankeedid olemas olid, sest seal kus printisin, ird-d taotleda ei saanud.), hostelist võiks välja kolida päriselukohta, aga neid on soodsa hinnaga raske leida, ja siis peaks oma inglise keelse cv valmis kirjutama ja tööd hakkama otsima, ja siis aeti mind eelmisel nädalal tänu Justin Bieberile hostelist välja, kuna ma ei osanud tema esinemisega siin arvestada ja jäin hiljaks oma sooviga hostelisse pikemaks ajaks edasi jääda. Eriti tobe, et sama asi kordus ka sellel nädalal. Seekord tõi Adele linna rahvast täis. Vist on viimane aeg mõista, et võiks varem oma asjad juba ette ära maksta. Aga nii palju on teha, et raske on oma aega igale poole jaotada. Mis puutub elukoha tõendamisesse, siis see on kõige mõttetum asi, mida ma üle tüki aja kohanud olen. Kedagi ei koti, kui see elukoha tõend pärineb hostelist, kus ma järgmisel päeval võib-olla enam ei elagi. Kuidas saab üldse hostelit oma ametliku elukohana kirja panna? Ühesõnaga on asjad reisist ja seiklusest praegu üldiselt väga kaugel. Lisaks on praegune olukord minu jaoks esmakordne kui omale elamist otsin. Võib-olla ongi lihtsam hostelisse jääda. Üks endine hosteli toakaaslane on samas hostelis, toas ja voodis elanud juba 9 kuud.

Siiski, siia tulles ma teadsin, et ma ei taha kohe töömaailma naasta. Tahaks kõigepealt natuke seigelda, maa ja oluga tutvuda. Seega sattusin ühe toreda eestlase kutsel nädala alguses siit 250 km lõuna poole vulkaanide vahele matkama. Peale selle on kaks nädalavahetust järjest Aucklandis toimunud Vaikse Ookeani kultuure, tantse, muusikat, toitu ja käsitööd tutvustavad festivalid. Kirjutan nendest veidi hiljem. Ja muidugi olen üritanud iga päev enda jaoks uusi kohti siin Uus-Meremaa suurimas linnas avastada. Lisaks panin end kirja tasuta maoori keele tundidesse. Esmaspäeval on esimene. Lähme koos ühe endise hosteli toakaaslasega, kes muidu on inglise keele õpetaja.

Et Jaapan liiga kaugesse minevikku ei jääks, siis tuletan meele, mis mind Tokyos ees ootas. Niisiis ööbisin kõik ööd Juni juures, aga kuna tal aega polnud, siis tutvusin linnaga üksinda. Mõnes mõttes mulle meeldib omaette ringi vaadata, saan täpselt endale sobiva tempoga jalutada ja kõigest pilti teha ilma survet tundmata, et ma võiks natuke vähem pilte teha. Samas kindlasti jäi palju teadmisi tänu sellele saamata. Mõtlesin, et minu jaoks pole üldse oluline rongiga linna sõita, kuna jalgsi liikudes näen Tokyot sündmuste keerise keskmest ka väljaspool. Asusingi tiiruga ümbruses kesklinna poole teele. Jun teadis öelda, et tema kodu lähedal on hästi palju templeid, kümme või nii. Ja tõepoolest! Templid moodustasidki nagu omaette piirkonna, kus muid ehitisi polnudki. Iga templi juurde kuulus surnuaed. Peatusin peaaegu nende kõigi juures, mida tundus küll rohkem kui 10 olevat. Ühe tänava otsast avastasin ka piirkonna kaardi, kus olid templite asukohad ära märgitud. Lugesin kokku ja neid oli 20. Liikudes edasi, tutvusin poetoiduga. Ostsin erinevaid onigirisid, mis on enamasti kolmnurga kujulised riisipallid, mille ümber tihti vetikas ja sees mingi kala asi. Maitseb nagu sushi - ülihea! Lisaks proovisin matcha maitselisi maiustusi. Edasi liikudes sai selgeks, et rongi taha jääda ei ole eriti tore, sest võib juhtuda, et kui rong möödub, tuleb kohe teiselt poolt järgmine ja siis uuesti esimeselt poolt ja vahepeal ootajaid läbi ei lasta. Selle ajaga on tõkkepuude taha mõlemal pool korralikult suured rahvamassid kogunenud, kes siis tee avanedes justkui lahinguväljal olles üksteise poole tormavad.

Lõpuks siiski rongi abi vastu võttes jõudsin hämaruse saabudes megamajade vahele, mis mind igast suunast ümbritsesid nagu iidvana mets. Tallinnas on vaid umbes 2 kõrget ehitist, aga Tokyos on neid peaaegu terve linn täis. Mul saavad sõnad otsa kirjeldamaks neid tänavaid täis hiidmaju, mis kõik kaetud värviliste kirjade ja piltide ja tuledega ja vilguvad ja säravad ja mängivad muusikat ja videot. Ma olin lummatud sellest majade vikerkaarest ja melust. Liikudes mööda Shinjuku piirkonna tänavaid vaheldus igast vikerkaarevärvilisest majast möödudes ka muusika. Need majad olid täis kasiinosid, mänguruume, poode, restorane, stripiklubisid. See kõik tundub nüüdseks nagu mingi veider unenägu või meenutus ajast, kui sai liiga palju LSD-d tehtud. Hommikul ärgates jäi vaid värviline mõistatamine, mis maailmasse ma eelmisel õhtul sattnud olin.

Templid Tokyos

Viimne puhkepaik

Ka Tokyo õitses

Tanuki (kährik), keda võib tihti ka templite läheduses kohata. Varem peeti neid triksteriteks, kellele meeldib inimesi lolliks teha, aga nüüd nad on tihti lahkuse ja külluse sümboliks.