MereMaailm

Täna oli St. Patricku päev. Tänavad on lärmavat rahvast täis, nii nooremaid kui vanemaid, kellest enamus kannab midagi rohelist. Rohelised tutu seelikud tüdrukutel, kõrged härjapõlvlaste mütsid jne. Uus-Meremaal elab palju Iirlasi. Mina sellest melust eriti ei hooli. Eelistan vaikust ja rahu ja ei saa aru, miks nii kõva häälega karjuma peab. Miks ei või omavahel normaalselt suhelda? Karjumine ei tee lahedaks. See on aga huvitav, et enne üks kõva häälega inglismaalt pärit tüdruk (ma tean seda, kuna ta hõiskas kõike seda korduvalt üle ruumi) rääkis kuidas paljud Uus-Meremaal eluaeg elanud välismaalased end ikka Uus-Meremaalasteks ei pea, vaid kui neilt küsida, kust nad pärit on, siis vastavad näiteks, et on iirlased, Iirimaalt pärit. Mina pole kunagi Viljandimaal elanud, aga mulle meeldib mõelda, et ma oma esivanemate kaudu sealt pärinen. Siiski Viljandlaseks ma end ei pea. Ju siis mu juurte tunnetus ei ole ka nii tugev kui paljudel teistel.
Aga muidu stiilist rääkides üritatakse siin väga suurlinna moodi järgida. Naistel on tihti väga napi lõikega pluusid või kleidid, kus külgedelt või dekolteest on hea rindu välgutada. Nagu Milano moelavadel.

Magamine toimub ka tänavatel, mõnusalt maja seina ääres teki all kogu oma kodinatega. Ilmad on soojad, miks mitte. Pole kodu vajagi. Lõuna-Euroopas on samamoodi. Ja tööd otsitakse ka tänaval istudes ja oodates, papitükk abipalvega käes. Äkki ikka hiir jookseb kassile ise suhu, mõni potensiaalne tööpakkuja kõnnib mööda, kellel töötust kahju hakkab. Aga kui see variant ei toimiks, siis nad ei istuks ega ootaks-loodaks seal. Peaks ka ehk proovima. Ma ka töötu ju.

Eelmises postituses kirjutasin, et siin on sügis. Märtsi loetakse esimeseks sügiskuuks - ilmast küll seda veel aru saada pole. Õhtul pimedaski saab veel õhukeste riietega ringi liikuda ja päeval on täitsa palav.

Ostsin muide omale kohaliku telefonikaardi koos andmesidega, siis ei pea wifidest sõltuma, mis tegelikult polegi päris free, vaid peab kuhugi liituma ja midagi maksma. 1gb-ga kõnkaart maksis 35 NZD (23EUR) koos numbri tegemisega. Igakuiselt hakkan u 19eur maksma. Eestis maksan ma koos telefoni järelmaksuga 15eur. Mul ei ole enam nii lihtne number nagu Eestis (teil seal algab minu number nii 55555...:D Väidetavalt ma saaks oma numbri hea raha eest maha müüa, sest on inimesi, kes taolisi ilusaid numbreid koguvad).
Ahjaa, ma pidin rääkima, mis Jaapanis edasi juhtus. Järgmisel hommikul ootas mind ees taas mitme erineva rongi-bussiga liiklemine. Mt. Fuji hakkas juba varsti paistma. Õige pisut olin seda vulkaanimürakat juba Tokyost Kawazu poole sõites silmanud. Aga nüüd tundus ta veidi pilvises meeleolus, peites oma tipu koheva pilvekihi alla. Ma teadsin, et küll ta sealt välja tuleb päeva jooksul, sest taevas oli muidu igati säravsinine. Ainult Fuji ümber kogunesid pilved.
Viimase distantsi läbisin bussiga. Tee servas oli kohati lund näha ja ei olnud ka nii soe väljas nagu Kawazus. Pikalt sõitsime Fuji kõrval. Ülivõimsalt kerkib see mägi üle maa ja vee. Tee viis linna nimega Kawaguchiko ja Fuji viie järve äärde. Järvede peal ujusid luigekujulised paadid. Kõik oli nii vaikne ja rahulik. Nagu oleks maailma rahu elukoht just Fuji juures. Eriti vaikseks jäi pimeduse saabudes. Siis jäin tänavale peaaegu täiesti üksi. Jaapani tänavatel ei ole eriti tänavavalgustust. Ilmselt kuna seal on nii turvaline, et kunstvalgus oleks üleliigne. Piisab ka kuust ja tähtedest. Aga jaapanlased pimedas eriti ringi ei liigu. Nii mulle vähemalt tundus.
Fuji päevaks sain pakid jälle bussijaama luku taha jätta, et saaks piinata jalutada. Ainult üks kapp oligi alles. Vedas. Mööda järve äärde suunduvat tänavat kõndides silmasin hoopis tee kõrvalt üles minevat rada. See viis puude vahelt kuhugi kõrgemale mäe otsa. Kohe teadsin, et sinna ma lähengi. Alguses oli isegi kaart, mis näitas ära, kus seal raja peal asuvad ilusad vaatepunktid. Sain Fujit lausa mitme koha pealt imetleda... ja looduse rahu enda ümber. Seal ei olnud kedagi peale minu. Kui viimasesse vaatepunkti jõudsin, said kaardil näidatud teed otsa, aga tegelikult läks rada edasi. Uudishimu oleks mind maha tapnud kui ma poleks edasi länud ja uurinud, kuhu see tee viib. Ja viis üles, ja veel üles... ja veel ja veel. Kell hakkas vaikselt sinna maale jõudma, et oleks pidanud tagasi alla minema, et linna ka veel valguses näha, aga ma ei saanud ju tagasi pöörduda, sest tundus, et järgmise käänaku taga võiks midagi olla. Seal on mingi sildike.. Ja veel midagi nagu paistaks.. Aga need ei olnud midagi olulist... Ja mitu korda lubasin endale, et kõnnin veel järgmise käänakuni ja kui siis midagi enneolematut ei paista, siis lähen tagasi. Aga ma ei suutnud endale antud lubadustest kinni pidada, sest uudishimu oli ikka liiga suur. Seega läksin edasi üha kõrgemale ja kõrgemale. Ma olin juba päris vihane enda peale. Kuni äkki nägin inimesi. Päris palju inimesi. Seal oli suur vaateplatvorm. Ja need inimesed olid kõik sinna köisraudteega saanud. Mina ainuke hull panin jalgsi mäest üles:D Siis sain rahu ja jalutasin taas alla:) Jõudsin ka veel järve äärde, kus kaks hiina naist tahtsid endast mäe ja järve taustal pilti ja minust ka vastutasuks teha:) Oligi juba päike loojunud. Tänavatel valitses pimedus ja tühjus ja mina suundusin bussi peale. Kell oli umbes kaheksa. Paari tunni pärast olin Tokyos. Seal lubas mul enda juures ööbida Jun nii kaua kui ise soovisin. Tal oli ükskõik selles osas. Kohale pidin ise jõudma. Jälle sain mitme erineva metrooga rännata ja siis google mapsi järgi tänavatel paar kilomeetrit orienteeruda, et siis õigele uksele kopsida. Keegi kopsib praegu aknale. Ja kell on palju (1:38) ja mul saab telefoni aku otsa ja siis saab mu hotspot ka otsa ja vist pilte ei jõuagi lisada. Kirjutan veel, et Juni juurde jõudsin mõningase ekslemisega, alguses valele poole suundudes, kuna Jaapani tänavatel mul üldiselt wifit polnud ja google maps ei uuendanud mu asukohta piisavalt kähku ära. Lõpuks jõudsin aga õige ukse taha. Jun pakkus mulle kohalikke kiirnuudleid. Natuke jutustasime. Ta tegeleb ebays äritsemisega. Müüb mingit muusikakraami. Lisaks on tal poolakast tüdruksõber, kellega ta Euroopas couchsurfides kohtus ja kellega nad skype teel põhimõtteliselt ööpäev läbi ühenduses olid. Tüdrukule pidi kaugsuhe väga raske olema ja seetõttu ei jäänud Junil väga aega, et minuga suhelda või mulle veidi ümbrust näidata ega midagi, sest tööd oli vaja teha ja tüdruk ootas arvutiekraanil. Hommikul jooksis ta ka niimodi minema, et luristas kiirmeetodil nuudlid ja riisi sisse ja juba oligi läinud. Ta töötab lisaks poole kohaga restorani teenindajana. Tundub, et jaapanlased töötavad väga palju. Juba minu Kawazu võõrustaja rääkis oma reisidest maailmas, aga iga seiklus on vaid viis päeva kestnud, sest rohkem korraga puhkust välja ei anta. Meil on Eestis ikka vedanud, et saab hea soovi korral kasvõi kuu aega puhkust korraga välja võtta. Mina ju käisin lausa 2 kuud niimodi Lõuna-Euroopas hääletusretkel. Kuu aega sellest küll oli palgata.
Kahju on siiski, et kui ma cs kaudu omale öömaja otsin, siis loodan ikka natuke oma võõrustajaga suhelda ka, et kohaliku kultuuri kohta õppida. Aga samas on muidugi hea meel, et tasuta öömaja sain lausa kolmeks ööks.