2. päev Tokyos

Olen Aucklandis juba kolmandas hostelis. Kui välja arvata igavad inimesed, kes päev läbi oma pimedas toas telefonivalguses istuvad ja teistega suhtlust väldivad, siis üldiselt on päris mõnus - eriti need pehmed padjad, millest ei tahaks hommikul oma pead tõstagi. Kas see on nüüd hea või halb? Või see, et mõlgutan mõtteid oma padja pihta panekust:D Ma saaks seda isegi teha kui tahaksin, sest krediitkaart, mida broneeringut tehes kasutasin, pandi eile kinni. Muidu oleks neil võimalus mult hiljem padja raha sisse kasseerida. Pehme peaaluse pihtapaneku vastu räägib see, et ülemagamise arvelt võiks natuke aktiivsemalt tegutseda. 
Positiivseid omadusi on hostelil, kus viibin, veel. Ülihea on see, et peale mõnusa une on siin tasuta internet! Nüüd ma saan nii palju oma asjaajamisi ajada kui ise soovin, mis muidugi jälle soodustab toas istumist. Siiski olen iga päev kuskil väljas ka käinud. Esmaspäeval läksin oma esimesse maoori keele tundi. Seal on oodatud kõik igal ajal liituma, aga ma ei teadnud, et see rühm sai kokku juba seitsmendat korda. Iga kohtumine kestab 2 tundi. Tunni alguses kõik tutvustasid end maoori keeles, mina inglise keeles. Oskasin vaid "Kiaora!" öelda, mis tähendab "Tere!" Tundsin end terve aja väga eksinuna, sest tund viidi üldiselt maoori keeles läbi ja inglise keelt võeti harva appi. Sellel kursusel kasutatakse te ataarangi meetodit, mis on eriline, kuna seal ei ole raamatuid grammatikareeglitega ega töövihikuid, vaid suur kast erinevat värvi ja erisuurustes klotsikestega ja erinevate pisikeste plastmassist mänguasjadega, lisaks pildid ja nende abil tehaksegi keel selgeks. Huvitav on ka see, et tunnis kasutatakse palju laulmist. Õpitud teadmised lauldakse iga harjutuse lõpus ette. Selle nädala tunnis õpiti kõigepealt kuidas öelda: "Minul on, sinul on, temal on." Abivahendiks olid pildiraamatud, kus sees kujutised loomade või esemetega jne. Edasi võeti kasutusele klotsid ja mänguasjad, mida üksteise otsa ja kõrvale laoti, et saaks selgeks, kuidas öelda, mis mille peal ja vahel asub. See osa oli minu jaoks natuke raske, sest ma ei teadnud ühtegi värvi ega loomanimetustki. Kirjutasin nii palju üles kui võimalik ja üritasin mõista, mis sõna mida tähendada võiks. Tund tundus välgukiirusel mööduvat. Lõpetuseks ühines meie grupiga kõrvaltoas olnud rühm, kes koos meiega siis esitas, mis nad õppinud olid, peale mida esitasime meie neile oma kahe tunni töö, mida nad peale seda koos meiega ette laulsid. See käis umbes nii: Kass on maja katusel, kala on majas sees, koer on maja kõrval, lammas on aedikus, aga hobust ei ole üldse näha. Mind kiideti tunni lõpus, et sain väga hästi hakkama ja üks europiidne noormees, kes tunni ajal minust paremal istus, ütles, et ma sain palju paremini asjadest aru, kui tema esimesel korral. Oh, mis kiitused. Ja mina mõtlesin, et ma täitsa loll, aga samas ju teadsin kohe tunni alguses, et saab raske olema. Kursusel osalejatest enamus tundusid polüneeslased olevat. Peale minu oli kohal veel umbes 2 valget.
Eile aga mõtlesin poodi minna ja siis kuhugi parki jalutama. Lõpuks sattusin aga hoogu peegeldusmängu pildistamisega klaasmajadel. Erinevalt paarist viimasest vihmasest päevast oli väljas taas mõnusalt palav. Tegelikult natuke lämbe isegi. Ritsikad siristavad ja õhuliikumist pole ollagi. Austraalias oli suur tsüklon idarannikult üle käinud. Aga siin päike loojus vaikselt ja õhk oli sooja kollast valgust täis, taevas aga helesinine ja kaetud paljude väikeste roosade pilvedega. Vahepeal on siin tänavatel liikudes tunda ka magusat lillelõhna.
Poodi ma tegelikult jõudsin ka siiki. Millalgi kirjutan teile hindadest. Teen väikese ülevaate, mida saada on ja palju maksab. Mis puutub mu pangakaardi sulgemisse, siis see tekitas mulle kerge jama. Mu kaart pidi tegelikult aasta lõpuni kehtima, aga kuna see on isic kaart ja ma ei õpi enam, siis mulle saadeti teade, et mu kaart pannakse märtsi lõpus kinni ja saadetakse uus tavakaart. Seda ma sain teada, kui juba Eestist lahkunud olin. Mõtlesin, et pole hullu, niikuinii avan siin kohaliku kaardi ja ei vaja Eesti oma enam, aga juhtus nii, et mul läks oma oskamatuse tõttu transferwisega raha ülekandmisel Eesti kontolt Uus-Meremaa omale kauem aega kui arvestasin ja eile avastasin end olukorrast, kus mu sularahavarud olid otsa lõppenud ja välja võtta ka ei saanud ega kaardimakseid teha. Õnneks tõttas appi elupäästja kaitseingel Tongarirost, kes mulle lahkelt raha laenas, ja täna tuli raha ka üle, niiet kõik on korras.
Aga nüüd sellest, mis ma Tokyos teisel päeval ette võtsin. Ma arvan, et paljud on kuulnud kuulsatest Jaapani kalaturgudest. Tahtsin selle nähtuse ka oma silmaga üle vaadata. Kahjuks peab tõdema, et ma pole just eriline hommiku inimene. Seega kell viis tõusmine on pigem lootusetu unistus, kui just kohustus tagant ei sunni. See aga oli mu oma vabatahtlik valik. Otsustasin ikkagi omale sobilikumal ajal kohale minna ja vaadata, mis turust veel järgi jäänud on. Võib-olla mulle polekski meeldinud vaatepilt angaaride vahel põrandal oma viimseid hingetõmbeid tegevatest hiidkaladest. Selle asemel sain kõndida tühjades vahedes ja tunnetada melu, mis seal veel natukene aega tagasi käis. Mõnedes vahedes kaubeldi veel kalateemaliste toidunõudega, kalapuhastusvahendite ja juba pakitud vetikate, tee ja muu toiduga ning müüdi ka suveniire ning muud kraami. Avatud oli hulgaliselt sushirestorane ja muid värske kala toidukohti, kus äsja merest püütu taldrikutes-kaussides klientide ette toodi. Iga restorani ukse taga oli pikk järjekord inimestest, kes kõik ootasid oma korda, et sisse pääseda. Valisin ühe neist, et ka õige jaapani kala riisil järgi proovida. Sushilaua kõrvale toodi matcha tee ja kausike miso supiga. Jaapanis on muide kombeks, et enne söömist puhastatakse käed märja käterätiga. Juba lennukis Tokyo poole serveerisid stjuardessid kandikult kuumasid auravaid käterätte. Restoranides ja muudes toidukohtades on rätikud tavaliselt pisikeseks rulliks keeratud ja kilepakendisse suletud. Sushi oli muidugi imeline.
Kohe kalaturu kõrvalt leidsin täiesti juhuslikult Hamarikyu Gardens pargi. Sissepääs oli üsna sümboolse tasu eest (vist 300 jeeni - 2.5eur). Teisel pool väravat paistsid silmapiirini ulatuvad kuldkollased lilleväljad. Mulle meeldis see kontrast, mis moodustus ühelt poolt kuldselt säravast lillemerest ja roosadest ploomipuudest ning teiselt poolt kõrghoonetest nende taustal. Tihti otsin linnatänavatel liikudes alateadlikult uue-vana ja linna-looduse kohtumispaiku. Jalutasin seal tükk aega. Avastasin kõrgemaid mättaid ja sildasid, teemajakesi ja Sumida jõe kallast. Pargist väljus ka laev, millega sai mööda jõge edasi sõita. Jalutasin veel ringi ning varsti hakkas muusikat kostma. Külastajatele teatati, et park suletakse 15 min pärast, ja et me hakkaks väljapääsude poole liikuma. Üldse jaapani tänavatel on päris palju muusikat. Näiteks kõlavad osades valgusfoorides ilusad lood.  Sättisingi sammud vaikselt sama värava poole, kust tulnud olin. Sulgemiseni oli veel paar minutit. Valvurid jalgratastel sõitsid lahkuvate inimeste selja taga, neid nagu lambaid, välja karjatades, et veel viimseid pilte klõpsivad lambad ikka edasi liiguks ja teelt ei eksiks.
Kell oli viis saanud ja päike loojus. Lähedusse jäi veel Tokyo tower, mis säras eemalt kui Eiffeli torn. Piltidelt, mis internetis olin näinud, tundus see kui üks Tokyo kõrgeim maamärk ja olulisim sümbol. Tegelikkuses see rauast mast kahvatus linna enda hulluse valguses. Eiffeli torni asiaadist sugulane on teda ümbritsevate hoonete kõrval üllatavalt väike. Mulle tundub, et mõnda kohta on parem näha päevavalguses ja mõnda pimeduses. Tokyo torn on ilus just pimeduses, kui talle antakse võimalus unne vajunud majade vahelt välja paista.
Ilmad olid muide Jaapanis kevadiselt salakavalad. Päikese välja tulles ahvatles soojus jope lukku avama, aga pilved andsid aimu, et tegelikult on veel natuke jahe ja õhtul hakkas täitsa külm. Siis vahepeal tundsingi, et külmetus tahab ligi hiilida. Kurguvalu  kiusas ja sel õhtul ning öösel tundsin end täitsa halvasti. Pidin hiljem ühe couchsurferiga kokku saama, et koos karaoke baari minna, aga sinna ma ei jõudnudki. Õnneks mõjus puhkus hästi ja järgmisel päeval Tokyo avastamisega jätkates unustasin täitsa, et mul halb oli. Aa, muide, kas teadsid, miks jaapanlased kannavad respiraatoreid - neid näomaske suu ja nina ees? Mina arvasin, et kuna sealkandi suurlinnades on õhk nii saastunud, siis nad üritavad oma tervist sisse hingatavate mürgiste osakeste eest kaitsta, aga tegelikult on ülipaljudel jaapanlastel õietolmuallergia ja nad takistavad respiraatoritega õietolmu sattumist hingamisteedesse. Näomaske kantaksegi ainult kevadperioodil kui kõik puud õitsevad. Igal pool poodides oli neid näha ka müüdavat.
Jätan veel viimase Tokyo päeva järgmise postituse jaoks, sest mulle ikka vahepeal meenub, mida ma veel kirjutada tahtsin.. Midagi sellist, mida ma varem Jaapani või üldse maailma kohta ei teadnud. Aga siin mõned pildid.

Kõige värskem sushi, mida üldse kuskilt leida võib




Rapsipõld keset linna
Jaapani stiil
Sumida jõgi ja Tokyo selle kaldal
Eemalt paistab ka Tokyo Tower. See pole nii kaugel, kui tundub, vaid lihtsalt väike.


Sellised vinged taksod sõidavadki Tokyos ringi

Endiselt Jaapanis. Ei eksinud vahepeal Pariisi.


Ja paar pilti Aucklandist ka

Sügis on käes. Lehti langeb.
Põnev seinamaaling või mõni Gaudi meistriteos?
Sume sügisõhtu lõunapoolkeral
Topeltvisioon








Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Plaanid ja mitte-plaanid märtsikuus

Kui aega pole, siis aega pole