Tere tulemast Mere maailma, mille ma siin blogis esmakordselt kirjalikuks teen. Olge valmis, sest varsti saab nii mõndagi kuulma!

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kui aega pole, siis aega pole

Kujutis
Kui väga ma ka üritaks, ei tule tihedamini kirjutamisest midagi välja. Mitmeid kuid järjest olid mu tööpäevad on nii pingelised, et pidin iga päev ületunde tegema, et enamvähem kõik tehtud saaks. Tihti jäin isegi 3 tundi kauemaks tööle ning koju jõudes oli kell nii palju, et peale õhtusööki tuli magama minna, et järgmisel hommikul jälle kell kuus üles tõusta jaksaks. Isegi natuke varem koju jõudes ei ole mul olnud jaksu hakata mõtteid jutuks kokku seadma. Nüüd alles kuu aega tagasi on meie logistika osakonda hakatud korralikult üles ehitama. Ma olin enne ainukene siin Uus-Meremaa tiimis, aga nüüd pole ma enam üksi. Kogu selle tööpinge juures hakkasid mind igasugused kaela- ja seljavalud ning muud tervisehädad kimbutama. Pidin korduvalt koju ära tulema kuna halb hakkas ja olen juba kõik oma selle aasta haiguspäevad vist ära kasutanud. Tunnen, et nüüd lõpuks saab maha rahuneda veidi. Oleme nädalavahetuseti Samiga kuumaveeallikas või saunas lõõgastumas käinud või looduses matkamas. M
Lisateave

Plaanid ja mitte-plaanid märtsikuus

Kujutis
Mul oli plaan märtsi lõpetuseks siin viimast kuud kokkuvõttev postitus kirjutada ning võrrelda seda varasemate aastatega. Nüüd on juba aprilli keskpaik. Miks ma alles nüüd siis sellega valmis saan? Sest viimaks, peale kuu möödumist, olen taas läpaklaste hulka naasnud. Suutsin oma teetassi valel hetkel ja kohe kindlasti vales kohas ümber ajada ning uute juppide tellimine (kas Marsilt?) võttis parandajatel tänapäeva kiires maailmas päris kaua aega. Mis siis, et mu enda elu tundub teosammul liikuvat. Virtuaalreaalsus lendab endiselt kiiremini kui eal. Ja mu läpakas peitis ühte selle postituse põhielementidest- fotokollaaži, mille eelmise märtsi lõpus tegin ja mida ma tegelikult jagada ei plaaninud. Valisin sinna pildid hetkedest, mis minu jaoks tegid 2015 aasta märtsi väga eriliseks ajaks mu elus. Märts on üldiselt minu jaoks üsna oluline kuu. Ükskõik kui väga ma seda maha salata olen üritanud. Ma ei olnud enne eelmist aastat oma sünnipäeva 8 aastat tähistanud. Mitte ühtegi korda peale
Lisateave
Kujutis
Olen nüüd Aucklandis päris paikseks jäänud. Siia ma märtsis saabusin ja kuigi kaugemale polegi jõudnud. Endiselt töötan ka Huhtamakis, kus mul nüüd viies kuu käima läks. See jääb ka viimaseks. Mu tähtajaline tööleping lõppeb septembri viimasel tööpäeval. Ja ükskõik kui väga mind seal ka vajatakse ja minu lahkumise üle kurvastatakse, tahan lõpuks edasi liikuda. Tongalt pärit tüdruk, kellega päris hästi läbi saan ja kes kontori poolel klienditeenindajana töötab, rääkis, et neil oli vestlus olnud teemal, mida peale minu lahkumist peale hakata. Väidetavalt pidi kõik toimiv kildudeks lagunema, sest laos ei oska keegi peale minu pooli asju, mis minu kohustuste alla kuuluvad (ja temal on ka kõrini, et peab teiste eest asju tegema ning peab ka lahkumise plaane). Enne minu tulekut oli seal igapäevaselt mingi jama lahti olnud, aga siis tulin mina ja äkki hakkasid asjad toimima. Mult on mitu korda küsitud, et miks ma jääda ei või. Ma ei mõtle seda juttu praegu muide enda nartsissismipuhangus väl
Lisateave