MereMaailm

Olen nüüd Aucklandis päris paikseks jäänud. Siia ma märtsis saabusin ja kuigi kaugemale polegi jõudnud. Endiselt töötan ka Huhtamakis, kus mul nüüd viies kuu käima läks. See jääb ka viimaseks. Mu tähtajaline tööleping lõppeb septembri viimasel tööpäeval. Ja ükskõik kui väga mind seal ka vajatakse ja minu lahkumise üle kurvastatakse, tahan lõpuks edasi liikuda. Tongalt pärit tüdruk, kellega päris hästi läbi saan ja kes kontori poolel klienditeenindajana töötab, rääkis, et neil oli vestlus olnud teemal, mida peale minu lahkumist peale hakata. Väidetavalt pidi kõik toimiv kildudeks lagunema, sest laos ei oska keegi peale minu pooli asju, mis minu kohustuste alla kuuluvad (ja temal on ka kõrini, et peab teiste eest asju tegema ning peab ka lahkumise plaane). Enne minu tulekut oli seal igapäevaselt mingi jama lahti olnud, aga siis tulin mina ja äkki hakkasid asjad toimima. Mult on mitu korda küsitud, et miks ma jääda ei või. Ma ei mõtle seda juttu praegu muide enda nartsissismipuhangus välja. Aga kõigest hoolimata on mul siiber nendest lollidest laomeestest. Nad kõik on muidu ülitoredad ja alati jagavad oma samoa stiilis lõunasööki ka minuga - taro, liha ja samoa pannkoogid või siis muidu pirukaid ja šokolaadi. Aga neile meeldib asju omamoodi teha ja pidevalt on mingid alused kadunud. Ja siis tulevad minu juurde väitma, et meil seda ja toda toodet pole ja kui siis süsteemist vaatan, mis laoseis näitab, selgub, et meil peab antud toodet veel 10 alusetäit olema. Ja meie ladu on väike! Kuidas on võimalik seal 10 alusetäit kaupa ilma võlujõudu kasutamata ära kaotada? Siis viie minuti pärast tulevad tagasi, leidsid selle eelmise, aga väidavad nüüd järgmise kohta, et pole. Tegelikult on see veel hea, kui nad küsivad. Siis ma vähemalt tean, et nad ei leia. See on hullem, kui nad peavad konteinereid täitma ja siis jätavad seisma ühe konteineri poolikuna ja hakkavad teist täitma, jätavad selle ka pooleli ja nii edasi, ja siis kui küsin, et kuidas läheb selle esimese või teise konteineriga, siis ütlevad, et nad ei leia või nad ootavad selle toote saabumist kuskilt mujalt laost, nagu see iseeneslikult juhtuma peaks. Üldse on seal must ja tolmune ja katus laseb sajaga läbi. Raadiosaatjaid keegi ei kasuta, ma pean selle igaühele isiklikult ulatama igal hommikul ja mõni ütleb konkreetselt, et ta ei soovi, sest niikuinii ei kasuta seda. Ja kui klient tuleb tellimusele järgi, pean mina see olema, kes mööda ladu ringi kõnnib ja kedagi leida üritab (meil on kaks laomeest, kes üldiselt tellimuste komplekteerimise ja kaubikute laadimisega tegelevad) ja tihti pean mitu tiiru laole peale peale tegema, sest üks on suitsul või peldikus või ma ei tea kus x kohas ja teine sööb lõunat. Mingit korda seal ka pole. Kõigel peab pingsalt silma peal hoidma, et toimiks ja sada korda üle küsima, kas sai ikka tehtud ja siis kontrollima, kas sai ikka nii tehtud, nagu palutud. Ühesõnaga on mul sellest kohast siiber.

Mis mind septembri lõppedes ees ootab, seda ma veel öelda ei oska. Kuu aega tundub lühike aeg reiside planeerimiseks, aga samas nii pikk. Kes teab, mis kõik selle aja sees juhtuda võib. (Jep, ma alustasin selle postituse kirjutamist mitu nädalat tagasi). Loodan, et ehk jõuan peale laos töö lõpetamist veidi tv seriaalides taustarollides nätlemisega tegeleda. Liitusin ju aprillis agentuuriga, aga ei saanud ühtegi pakkumist vastu võtta, kuna kõik on tööpäevadel päevastel aegadel ja just siis leidsin ka praeguse töökoha.

Hakkasin üle mitme aasta taas ka spordiklubis käima. Tegin omale liikmestaatuse Les Millsis ja oma paketiga võin igasse linna LesMillsi sisse astuda. Muide Les Mills on Uus-Meremaalt pärit! Homme lähen Sh´bam (hääldatakse šibam) treeninguga tutvuma (käisin seal juba ära, postituse alustamisest on üle paari nädala möödas). Polnud varem sellisest trennist näinud ega kuulnudki. See on tantsuline rühmatrenn, mis video järgi meenutab veidi zumbat, aga mitte ainult latinole keskenduv. Reaalsuses oli see zumbast väga kaugel. Ei oskagi mingi konkreetse stiiliga seostada. Kasutatakse erinevat muusikat. Kohati meenutas vb heviaeroobikat. Natuke pettusin, kuna jäi minu jaoks veidi vähe intensiivseks, aga samas on see trenn vahva ja tekitab hea tunde. Seega õhtud on mul enamasti aktiivselt sisustatud ning blogi kirjutamised ning raamatute lugemised peavad oma järge ootama.

Spordiklubis muide saab sauna ka. Seinal olev temperatuur näitas täna 80 kraadi. Ei usu küll, et nii palju sees oli. Saun siin on mahe, aga peaasi, et saun. Vahest ka siiski veider - paik, kus juhtub ennenägematuid asju - naised saunalaval täisriietuses - ilmselt trennist otse tulnud ja dressides sauna karanud. Jagasin oma imestust kohalikega ja ka nemad imestasid. Ei pidanud see siin üldsegi tavaline olema. Aga mingil põhjusel oli tol päeval lava riietes naisi täis. Ühel oli isegi telefon kaasas, et saunas pilti teha. Ka ujumas käiakse t-särgi ja retuusidega. Ma kujutan ette, et tegu võib olla polüneesia saartelt tulnud harjumusega, kus ilma särgita ujumaminek tähendaks päikesepõletust ja ujumisriiete omamine ilmselt tavaline pole, aga samas ei saa kindlat väita. Võib-olla ületab oma keha paljastamine avalikkuses hoopis mugavus- või piinlikuspiire. See eest on klassikaline kiivi tuntud tänaval, õigemini öeldes kõikjal, paljajalu käimise poolest, ka talvel ning poodi ning pesumajja minnakse hommikumantlis ja plätude või karvaste sussidega. Eelöeldu kehtib minu kogemustele põhinedes eelkõige siinse polüneesia rahva kohta.

Juuli teises pooles-augusti alguses sattusin ka Uus-Meremaa rahvusvahelist filmifestivali külastama. Tegelikult soetasin omale lausa festivali passi, et uueimat filmikunsti ikka täiel rinnal nautida saaks. Lisaks andis pass suurepärase võimaluse linna teatrite ja kinodega tutvumiseks. Valisin spetsiaalselt ühe linastuse ka Civicus, mis on linna uhkeim teatrimaja, kuhu sisenedes oleks justkui idamaisesse muinasjuttu sattunud. Suure saali lagi imiteerib avatud lossiaia tähistaevast ning ka fuajee on imeline - skulptuure ja pilte ning palme täis.
Peale festivali lõppu ei ole mul veel filmituhin üle läinud ning oleme videolaenutusest (reaalne pood tänaval.. Eestis neid vist enam pole?) käinud filme võtmas. Leidsin sealt isegi Eestlanna Pariisis ja Mandariinid. Plaanime seda viimast ilmselt millalgi vaadata. Tore ka tükikest Eestit kohalikega jagada.

Minusugune tegutsemismaniakk siiski teleka ees kaua istuda ei jaksa ning endiselt olen ka nädalavahetuseti loodusesse või matkama jõuda üritanud. See tundmatu suur maa, mis kohalike jaoks on imepisike, vajab avastamist ning iga nädalavahetus käib lagedale uusi seiklusi ning rännakuid millest loobuda oleks lausa kahetsusväärne. Aucklandis on 48 vulkaanitippu ja mul on veel päris minu neist vallutamata. Ühel kenal augustikuisel pühapäeval võtsimegi sõpradega ette retke Aucklandi ühe silmapaistvaima ja ühtlasi noorima vulkaani Rangitoto tippu. Maoori keelne nimetus Rangitoto tähendab verist taevast. See on saar Auklandi kesklinna lähedal lahes, mis tekkis võimsa purske tagajärjel. Seda hirmu tekitavat sündumust olid ka oma silmaga tunnistamas sel ajal juba Uus-Meremaal elanud maoorid. Maoori asustus Pika Valge Pilve Maal sai alguse alles umbes 1000 aastat tagasi. Rangitoto on 600 aastat vana ja kõik ülejäänud Aucklandi vulkaanitipud on kümneid tuhandeid aastaid vanad. Tänu asjaolule, et maoorid Uus-Meremaale alles 1000 aastat tagasi jõudsid ei peeta neid tihti ka põliselanikeks vaid kõigest selle maa ajutisteks okupantideks kuni ajani mil britid kohale jõudsid.
Aga tagasi meie retke juurde. Nimelt kirjutas mulle üks minuga samas hostelitoas elanud Jaapanist pärit tüdruk Masami, et ta polegi siin mail peale töötamise midagi näinud ega teinud ning pakkus ette, et võiks kuhugi linnast välja minna. Minul oli Rangitoto juba ammu plaanis. Lisaks haarasime endaga kaasa veel mõned sõbrad ja asusime teele. Laevaretk oli lühike, kõigest 25 minutit. Üks hiina noormees, kellega kunagi matkal kohtusin, rääkis oma veebruarikuisest retkest Rangitotole, mil siinpool maakera veel kesksuvi valitseb. Ta kujutas ette, et tegu on sarnase saarega nagu Waiheke, kus on korralik inimasustus, poed ja restoranid, aga kohale jõudes avastas, et tegelikkus ei vasta kujutletule üldse ning tegu on kõigest metsiku vulkaaniga, kus pole mitte ühte maja. Õnnetuseks ei osanud ta endaga terakestki süüa ega tilkagi juua kaasa võtta ning esimese lahkuva praami ootamine lõõmavas palavuses oli päris piinarikkaks kujunenud. Meie olime valmistunud ja ilm polnud ka nii palav. Asusime teele üle kivistunud laavaväljade ning läbi koobaste. Avastasime põnevaid taimi. Mulle meeldib alati endaga suveniiriks lehti ja kivikesi kaasa võtta. Vulkaani tipus avaneb ümbritsevatele väljadele 360 kraadine vaade. Ilm oli mõnus. Sõime seal oma võileivad, mina kirjutasin paar postkaarti, pildistasime linde, jälgisime eemal lahel toimuvat purjekate regatti. Ma naudin täiel rinnal hetki kui saab linnast eemale.
Ühel teisel nädalavahetusel sõitsime Aucklandi ja võib-olla isegi Uus-Meremaa kuulsaimasse randa - Piha Beach. Isegi Eestis jooksis kuskilt telekanalilt saade Piha päästjad, mis näitab sellel rannal töötavate vetelpäästjate toimetusi. Tegu on surfarite seas popi rannaga, aga hoovused võivad ujumise väga ohtlikuks teha kui ei tea, kus vette minna. Kuna siin on siiski talv ja piisavalt jahe, siis ujuma me ei läinud, vaid ronisime hoopis lamava lõvikujulise Lion Rock otsa ning turinisme teistelgi rannal olevatel kaljudel ning jalutasime läbi kauni metsa KiteKite kose juurde, kus sõime veekohinat nautides kaasa võetud lõunasöögi. Piwakawaka ehk fantail, pisike kohalik linnuke, tiirutas ringi ja lendles hüpeldes meie läheduses oksalt oksale.
Augustisse mahtus veel vähemalt üks seiklus matkagrupiga. Käisime Aucklandist lõunas Hamiltoni lähedal metsarajal, peale mida läksime kõik koos taas hot springsi (kuumaveeallikasse) mõnulema. Lisaks vallutasin Mt Alberti, Mt Victoria ning Mt Richmondi. Kõik kolm on järjekordsed Aucklandi vulkaanid.
Huvitav on see, et tundus nagu talvel oleks enamus nädalavahetusi kuivad olnud aga nüüd, kus kevad on käes, kallab pidevalt vihma ning möllavad tugevad tuuled. Lisaks on nüüd peaaegu iga päev rahet sadanud. Inimesed ei lase end aga sellest end heidutada ning ei muutu ilmadega sarnaselt tusaseks. Isegi paduvihmas vastutulija naeratab, kui pilgud kohtuma peaks, rahe ei heiduta tervisesportlast ikka edasi jooksmast ja siiski on kevad ning ratastega mööda sõitvad noored teretavad rõõmsalt.
Aga kevad pidigi siin tuuline olema ning soojaks pidi alles detsembris minema. Sinna on veel terve kevad aega. Ehk jõuan enne suve saabumist ka paar blogipostitust kirjutada. Üritan natuke tublim selles osas olla. Aga edasise lasen piltidel jutustada..