Suvised jõulud ja retk pealinna

Veebruar on käes. Uus aasta on käes! Jõulud suutsid mööduda peaaegu, et märkamatult. Võib-olla mõjus päikeselõõsk mulle nii uimastavalt, et ei pannud kõiki neid jõululaule supermarketis tähelegi. Suvised jõulud ei tekita üldse jõulutunnet. Mis siis, et kõik kahe dollari poed on jõuluteemalist nodi täis. Ka linnaosade keskväljakutele ilmusid esinduskuused märkamatult ja sama ootamatult olid nad (ja kõik muud jõuluehted) jaanuaris kadunud. Igal nädalavehetusel toimus kuskil jõuluturg, kuhu ma ei jõudnud ning jõulude ülemaailmne sponsor Coca-Cola korraldas iga-aastase tasuta kogupere jõulukontserti Auckland Domain'is (suures kesklinna pargis). See on kontsert, kus iga natukegi kohalik kuulsus ühe jõululaulu esitada ja heal juhul ka kõhutantsijad taustale hõljuma saab. Et kohalikust popkultuurist aimu saada, viskasin ka sellele ürtiusele kiirpilgu peale. Lisaks korraldab üks siinne suur poekett oma toodete tutvustamiseks Aucklandi kesklinna peatänaval Queen Street'il jõuluvana paraadi, et inimesed ikka teaks, kust oma kingid muretseda. Hiigelsuured mänguasjad, Miki Hiired ja muud tegelased sõidavad Queen Streeti mööda alla ja päkapikkudeks maskeeritud lapsed tantsivad nende ümber. Jõulusid tähistatakse tihti perega kodus grillides, aga sellist tohutut söömaaega nagu Eestis, siinmail ei korraldata. Uue aasta pidustuste juures pole söögil ülse kohta. Vist selleks, et piisavalt ruumi alkoholi jaoks jääks. Pühad võidakse ka hoopis looduses telkides või rannal grillides veeta. Jah, igas populaarseimas rannas ja pargis on vähemalt üks grillimispunkt grilli ja laua-toolidega. Ja jõulude tähtsaim päev on nagu Ameerikaski 25. detsember. Jõululaupäeva ei tähistata ning pere tuleb kokku jõulupüha lõunasöögiks. Aga kui aus olla, siis detsember oli veel üsna jahe. Kohalikud teavad, et Uus-Meremaa suvi jääb tihti hiljapeale. Ja nii sai ka see aasta veel esimesel suvekuul jakiga väljas käidud ja vihma ning tuult trotsitud. Aga jaanuari saabudes kolisid kohe ka ritsikate koorid akna taha siristama.
Mina sain töölt jõulud kuni jaanuari alguseni vabaks ja otsustasime kiivist sõbra Samiga pealinna pageda. Wellington on küll pealinn, kuid pisilinn võrreldes Aucklandiga. Uus-Meremaa suurimas linnas Tamaki Makaurau's (Aucklandis) on elanikke umbes täpselt sama palju kui terves Eestis. Wellingtoni elanikkond on aga umbes täpselt sama, mis Tallinnas (416, 700).
Lahkusime immigrantide paradiisist (mingil põhjusel olen ka mina endiselt siin) jõulu teise püha varahommikul kell pool viis, et liiklusummikutega võiduajamises eelis saavutada. Liiklus Uus-Meremaal (Aucklandis eriti) on niigi kohutav ning üritades kuhugi jõuda pühade ajal, tähendab kilomeetrite pikkustes ummikutes istumist. Meil oli hea meel, et nii vara teele asusime, sest keskpäeva paiku Wellingtonile lähenedes vatassuunas toimuv tundus masendav ja tundsime neile südamest kaasa. Mulle tegelikult väga meeldib vara liikvele asuda, sest siis on kõik teed ja vaatamisväärsused meie. Ei pea neid teistega sel hetkel jagama. Kunagi sattusime Münchenis Nymphenburg Palace't hommikul vara külastama. Seal ei olnud terves suures lossiajas peale meie peaaegu kedagi ning hetkel kui lahkusime, saabusid bussid turistidega. Teel Wellingtoni otsustasime teha peatuse Huka Falls joa juures, mis on kõige külastatuim looduslik turistilõks tervel Uus-Meremaal. Peale meie oli seal veel paar inimest. Jõudsime Huka Falls juurde umbes kell pool kaheksa hommikul. Mõnus! Huka Falls ise on imeline sinine vetemöll oma vahutavate Waikato jõe vetega, mis tormab Taupo järve - Uus-Meremaa suurimasse järve.
Taupost edasi Wellingtoni poole kiskus loodus kõrbeliseks ning möödusime Tongariro rahvuspargist - põhjasaare vägevaimatest vulkaanitippudest, kus ka eelmisel kevadel.. ups, sügisel.... märtsis nohh matkamas käisin.
Auckland on purjede pealinn. Aga Wellington on tuulte pealinn - Windy Welly. Seda teavad kõik. Ilm Wellingtonis on alati sitt (sitt = külm ja tuuline). Vastus, mille leidsin internetist küsimusele, et miks Wellingtonis nii tuuline on:
Wellington is one of the windiest places in New Zealand. This is due to its position on the edge of Cook Strait, the only major gap between the mountains running the length of the two main islands. As winds are funnelled through the passage they become faster and stronger, especially on the northern (Wellington) side of the strait. Wellingtonians learn to live with the wind, some claiming they like it.
See tähendab siis, et Wellington asub Cooki väina serval ja kõik tuuled, mis seda kitsast ala mägede läbimiseks kasutavad, suunduvad sealt täiskiirusel otse läbi ja üle. Aga paar Wellingtonlast isegi väidab, et tuul on äge!
Enne Wellingtoni külastamist olingi kahesuguseid arvamusi kuulnud. Ühed ütlevad, et nõme linn - liiga külm ja tuuline ja peale selle on enamus tänavaid ülesmäge ja peab kogu aeg ronima. Teise arvamuse järgi on pealinn Aucklandiga võrreldes palju mõnusam, rahulikum ja armsam ning isikupärasem. Sam elas lapsepõlves paar aastat Wellingtonis ning tema mälestused selle linnaga olid pigem (st. täielikult) negatiivsed. Mul on hea meel, et reisi lõpuks ta tunnistas, et Wellington on tegelikult üsna veetlev linn. Aucklandi ei anna pealinnaga võrreldagi. See on nüüd minu arvamus. Auklandis on küll Skytower ja umbes 50 vulkaani, aga kesklinn on isikupäratu ja äärelinnad (põhimõtteliselt kogu Ida-, Lõuna- ja Lääne-Auckland) on getod. Aucklandi põhjarannik (ja osa Ida-Aucklandi - Howick-Chowick - on asiaatide poolt üle võetud). Peatänav on turistipoode ja gebabi ning muid guchi-muchi mõttetuid poode täis, pole ilusaid maju ega ühtset linna ehtivat arhitektuuri. Pole oma eripärast kultuuri. Sest tänapäeva kultuur on globaalne kultuur, kus põimuvad kõik rahvad ja traditsioonid. Ja Auckland ongi segu britannia fish&chips'ist, mida valmistavad hiinlased, seal kõrval krishna ja filipiini toidukohad, bussijuhtideks on hindud ning maorid kerjavad tänavatel.. Wellingtonis on aga kuulus oma hea kohvi ja armsate kohvikute poolest, tänavad on täis kunsti, skulptuure, isikupära, loomingulisust. Kesklinna kõrghooned moodustaks justkui ühtse kompaktse terviku - ühtse linna. Ma ei näinud ühtegi kerjust. Kesklinn pole üldse ülesmäge, ega ka mitte allamäge. Aga samas ei oleks ma Wellingtonis ka sellist töökohta leidnud! Ma ei oleks Aucklandis kui mulle siin ei meeldiks! Ma imetlen siinseid vulkaane ja siin samas käeluatuses asuvaid mägiseid vihmametsataolisi Waitakere Ranges metsasid, mille taga peituvad mustade liivadega wild-west rannad, igaüks neist surfarite paradiis.
Hea siiski siit metropolist natukeseks eemale saada. Veetsime pealinnas neli päeva. Selle aja jooksul jõudsime ronida Mt. Victoria tippu, kust avanevad imelised vaated tervele linnale, käia läbi peaaegu terve Te Papa muuseumi (Uus-Meremaa rahvusmuuseum), kus näiteks saime sisse astuda maavärina majakesse, mis meid korralikult läbi raputas ning näha erinevaid installatsioone Uus-Meremaa mütoloogilisest tekkest ja näidiseid traditsioonilistest majadest, kanuudest jne. Jalutasime läbi kogu kesklinna, sõitsime kuulsa Wellingtoni köisraudtee vaguniga, mis meid observatooriumi ja botaanikaaia juurde viis, kus pikalt jalutasime ning siis autoga tuulise mere äärde fish&chipse sööma suundusime. Autost välja väga minna ei kannatanud. Tuul oleks meid minema pühkinud. Külm oli ka. Samal ajal Aucklandis vist oli päikeselõõsk ja 26 kraadi. Pidime tõdema, et Wellington on tõesti tuuline.
Uus aasta lähenes ning plaanisime Auklandis selle puhul paar pauku taeva poole saata. Seega tuli suund tagasi suvisema põhja poole võtta. Tagasiteel tegime lühikese peatuse Taupo järve ääres, et varbad korra vette pista ning siis edasi suunduda.
Peale Wellingtoni retke oleme teisigi seiklusi ette võtnud - nii Aucklandis kui ka kaugemal. Eelmisel nädalavahetusel pidasime Aucklandi tähtpäeva, mille puhul ka esmaspäeva töölt vabaks sai. Võtsime seekord suuna põhja poole Matapouri Bay randa, mis hiljuti NZ Heraldis Top10 ilusaima Uus-Meremaa ranna hulka kuulutati, ning seal lähedal asuvasse Mermaid Poolsi - kaunid merevee basseinid rannakaljude vahel, kust vahetevahel lained üle käivad ning uut vett juurde toovad. Tegu on tõelise peidetud paradiisiga, kuhu jõudmiseks tuleb üles ronida järsust mudarajast ning läbida palmi-sõnajala võsa. Vaev tasub end ära, sest metsast välja rannakaljudele jõudes avanevad imelised vaated ja kes ei sooviks end merineitsina tunda?
Ühel teisel nädalavahetusel aga käisime Goat islandil (Kitse saarel) snorgeldamas. See saar on rannikule nii lähedal, et sinna saab ujuda ja seda me ka tegime. Goat Island asub Uus-Meremaa esimeses mereelustiku kaitsealas ja seal on mida hoida. Nägime suuri astelraisid ning kõiksugu triibulisi-täpilisi suuremaid ja väiksemaid kalu ning kalade mune pärlikeedena vees hõljumas.
Täna käisime Aucklandi läänerannikul Muriwai rannas suulade pesitsusala vaatamas. Ma ei oskagi öelda, kas sealsel pankrannikul oli rohkem suulasid või busside kaupa saabuvaid hiina turiste. Kolooniale lähenedes hakkas kõigepealt ninna vänge guano hais. See oli ränk sitt! Kohutavam kui loomaaia hundipuur või kaks nädalat puhastamata kassiliivakast. Ujumine vahustes lainetes mõjus peale linnukoloonia külastamist eriti värskendavalt.
Aga elu siinpool maakera pole vaid puhkus. Ma ei ole tegelikult oma blogis kirjutanudki, mis töö ma peale Huhtamakist, kanamunapakendivabriklaost, lahkumist leidsin. Eelmises postituses lubasin seda varsti teha, aga see selleks. Kes mind Facebookis jälgib, see teab. Peab ütlema, et ma sain omale maailma parima töökoha! Ise ka ei usuks, kui ma seal juba kolm kuud töötanud poleks. Tundub unenäona, et mina töötan Rocket Lab'is - firmas, mis ehitab kosmoserakette ja siis neid orbiidile saadab - firmas, mis Uus-Meremaa kosmosesse lennutas. Ajalooline lend toimus 21. Jaanuaril. Rocket Lab suutis oma teise testraketi nimega Still Testing saata orbiidile ning ka esimesed oma klientide satelliidid orbiidil lahti lasta. Lisaks viisime kosmosesse ka midagi isepärast - uue tähe, mille nimeks Humanity Star. Jäägu see astronoomide kritiseerida, kui eetiline see uus valgussaaste allikas on, niikuinii tuleb see sealt juba vähem kui 9 kuu pärast alla. Mulle meeldis väga Rocket Labi asutaja Peter Becki ütlemine, et kõigi Rocket Labi töötajate DNA jõudis sellel päeval kosmosesse, sest kuidagi oleme kõik oma Electron raketiga kokku puutunud. Mina olen kauba vastuvõtja ja väljastaja, seega käivad kõik raketiosad minu käest läbi.
Aga selle asemel, et kosmoselendu töö juures suurelt ekraanilt vaadata, veetsin mina hoopis kuuma suvepäeva Anawhata ranna lainetes hullates ja palava päikese käes punaseks küpsemas. See on üks lääneranniku randadest, kus lained on kõrged ja hoovused viivad oma suunas. Peab teadma, kus ujuda võib ja tuleb ettevaatlik olla. Hiljem kuulsin tööl, et päris palju kolleege veetis päeva ühes Aucklandi randadest. Oli ju ikkagi suur osa meist terve eelneva päeva oma vabast ajast tööl, oodates lendu, mis laskevälja lähedusse eksinud paari paadi tõttu edasi lükati ning siis üldse sel päeval ära jäeti.
Edukale lennule järgnenud õhtul korraldati ühes kesklinna lounges korralik pidu. Rocket Lab'i rahvas teab, kuidas tööd teha (vahepeal neljani hommikul) ja samas oskab ka tähistada.
Ja siin mõned pildid eelkirjeldatut illustreerima:

Jõulumeeleolud kaubanduskeskuses. Kohal oli ka laulev põhjapõder.

Santa Parade. Paraadil osales vaid üks jõuluvana, sest jõuluvanasid on vaid üks. Selleks ajaks sai mu kaamera aku tühjaks.

Jõulukuusk Auckland Domainis ja Skytower

Kahe dollari pood. Hiinlaste pärusmaa.

Rocket Labi jõulupidu viis New Yorki.

Ja võlusaan viis ajas tagasi 80ndatesse.

Kurjad politseinikud patrullisid ringi ja küsitlesid kõiki kahtlaselt käituvaid inimesi. Mina ja töökaalane pidime seletama, miks me pimedatel kõrvaltänavatel ringi luusime ja lõpuks töökaaslane peaaegu arreteeriti kuna ta iba ajas.

Jõulupuu ehtisime suvelilledega.

Vegan jõulupraad. Sealhulgas vegan verivorstid - ilma vere ja ilma soolikateta.

Pohutukawa. Uus-Meremaa jõulupuu ehtimist ei vaja.

Manukau Heads tuletorn

Vaade tuletornist

Tuul tahtis minema puhuda. Paremal pool paistab Whatipu rand.

Poose raketiga

Viimasel tööpäeval enne jõule korraldati Rocket Labis traditsiooniline Rocket Challenge. Kogu meeskond jagati neljastesse tiimidesse ja selle aasta teemaks oli rocket bike (rakett jalgratas). Lasime nad kõik lendu lähedalasuval krossirajal.

Raketi ehitamiseks võis kasutada vaid etteantud materjale: kaks rulli kingipakkepaberit, puidust grilltikud (20cm äkki pikad) ja liimipüss liimipulkadega.

Õhtune jalutuskäik ühes linna pargis

Kohtasin Uus-Meremaa rahvuslindu kiivit.

Poose pohutukawa puu kõrval. Eemal paistab Mt. Wellington.

Kohalik umbrohi lembeliilia (agapanthus), mis ametlikult siinmail parasiittaimeks on kuulutatud ja mille müük keelustatud. Taamal ikka Mt. Wellington ja Panmure Basin.

Huka Falls - turistide lemmikpaik Uus-Meremaal

Vesi voolab mürisedes Taupo järve poole.

Wellington - vaade hotelliaknast

Rannapromenaadil

Kõik Wellingtoni majad on ehitatud maavärinakindlaks. Uus-Meremaa pealinn asub Wellingtoni murrangu kohal ja Uus-Meremaa tugevaim maavärin toimus 1855 aastal just Wellingtonis.

Solace in the Wind

Wellingtoni paadikuurid

Wellington annab tiivad. Wellington on maailma tuuliseim linn. Keskmine tuulekiirus on 26km/h.

Mt. Victoriat vallutamas


Wellingtoni maoori keelne nimi on Te Whanganui a Tara, mis tähendab Tara suur sadam. Tara oli maoori pealik, kes 12ndal sajandil Wellingtoni piirkonda saabus ja otsustas sinna jääda.

Wellingtoni postkastid

Ainult talisuplejad oleks seal ujumas käinud

Haide invasioon

City to Sea silla peal. Sild mis viib linnast mere äärde.

Sild ja selle puidust skulptuurid on loodud maoori kunstniku Paratene Matchitt poolt ja jutustab Wellingtoni sadama tekkeloo. Elas kord ühes järves kaks taniwhad (vee koletist). Neil oli hirmus tahtmine merre ujuma minna aga maa oli ees. Nii kaevasid nad end ükskord sealt välja, tekitades ühenduse järve ja mere vahel ja järvest saigi sadam (laht). Pildil on näha ka kontsertihall.

Beehive (mesilastaru) - Uus-Meremaa parlamendihoone.

Wellingtoni köisraudtee, mis ühendab kesklinna kõrgemal asuva Kelburn linnaosaga. Raudtee on kõigest 628m pikkune ja teepeal on 3 peatust. Sõit ühest otsast teise kestab umbes 5 minutit. Aga see punane vagun pole ainuke Wellingtoni köisraudtee. Wellington on väga mägine ja künklik linn ja et end pidevast ronimisvaevast säästa, on Wellingtoni elanikud enda kõrgemal asuvast kodust alla linna rajanud isiklikud köisraudteed. Wellingtonis on kokku väidetavalt vähemalt 300 köisraudteed.

Scorching bay - kõrvetavalt kuum laht. Mitte nii kuum seekord. Võtsin pildi jaoks kampsuni seljast, et jätta muljet, et mõnus soe on, aga tegelikult oli isegi kampsuniga külm. Sõime oma eelnevalt ostetud potato frittersid ja chipsid autos ära, sest muidu oleks tuul me friikad üle mere lennutanud.

Veits jahe

Windy Welly. Wellingtonis on päriselt ka tuuline.

Vähemalt kasutavad nad oma resursse hästi ära. Sam ei olnud tuulegeneraatorit varem nii lähedalt näinud.

Wellington on ka Uus-Meremaa kultuuripealinn - Aotearoa kõige loomingulisem linn.

The Bucket Fountain. Purskkaevu vesi voolab ülevalt poolt alla, täites kõigepealt ülemised ämbrid, mis täitudes ümber lähevad ja oma vee alumistesse ämbritesse ja tänavale ja tugeva tuule puhul ka mööduvate inimeste peale kallavad.

Tagasitee. Sõit mööda kõrbe maanteed. Teeäärde jääb Tongariro rahvuspark.

Mt. Ruapehu

Taupo järv

Nii saabus uus aasta.

Kuskil lennujaama kõrval võsas

Sobivad:)

Kaljud Anawhata rannal

Piha lainevahus ujumas.

Piha on nagu pesumasin - loksutab vetteläinud igas suunas.

Whangarei Falls

Matapouri Bay rand

Ilm kiskus vihmaseks. Et vihm meid läbi leotada ei saaks, läksime hoopis ujuma. Vesi oli mõnus ja soe.

Järgmisel päeval tuli päike uuesti välja.

Mudarada mäest üles ja siis uuesti alla Mermaid Pools'i juurde

Uus-Meremaa looduses on palju turvalisem liikuda kui Eesti metsas. Ei pea kartma, et ussile peale astud, sest siin pole madusid ja saab nii palju kui hing ihaldab võsas rapsida, sest puuke siin ka pole.. rääkimata põrdakärbestest.