Nüüd tuleb viimane postitus, mis ma selle reisi ajal kirjutan! Aga kodus on veel paar pildipostitust plaanis. Niiet ärge mind veel hüljake! Olen tegelikult juba koduselt vihmases ja jäiselt lörtsises Euroopas. Istun Vilniuse bussipeatuses. Veel pool tundi on aega. Ees on ootamas kojujõudmise viimne lüli. Peab mainima, et öine lennureis oli jube nõme. Ei, ma lendaks tihedamini kui saaks. Ma olen igast õhkutõusust ja maandumisest alati vaimustuses ja võiksin päev läbi pilvi vaadelda. Isegi kui kõrvakuulmise kaotan või midagi näha pole, kuna õhk on lumepilvi täis. Aga öösel ma tahan magada! Ok und ei saa, vaataks aknast välja vähemalt, aga sealt pole ka midagi näha, sest pime on. Erinevaid imelikke asendeid võttes üritasin veidigi uinuda, sest täna öö tuleb ka bussis ja homme on juba vaja Tallinnas aktiivne olla. Lõpuks loobusin sellest plaanist südameläikimise saatel. Peab mainima, et mu käed tahavad siin bussipeatuses kangesti jäätuda. Arvasin juba, et mu platvorm, kuhu buss tuleb, on nagu HP-s nähtamatu, kahe peatuse vahel, mille leiab õigest seinast läbi joostes. Peaaegu oleks Vilniuse seinu läbi proovima hakanud. Polegi pead ammu ära löönud. Õnneks leidsin ikka täitsa tavainimestele mõeldud peatuse ka üles. Enne siia tulekut tegin linna peal mõnusa tiiru. Selle mõne tunni jooksul jättis Vilnius ülimõnusa mulje. Kui Kaunas meenutab veidi Tartut siis Leedu pealinn Vilnius on väga Tallinna sarnane oma romantiliste vanalinna tänavatega, ainult et mõnusam. Siin on palju armsaid söömis- ja joomiskohti. Jp Tallinnas on ka, aga erinevalt viimasest on siin peale toitude ka hinnad maitsvad. Vanalinn on ka kohalikele mõnusaks väljaskäimise kohaks. Viru tänav on põhiliselt siiski turistidele suunatud, millest on kahju. Käisin siin ühes šokolaadikohvikus, kus kõik šokolaadid, kommid ja koogid kohapeal valmistatakse, end soojendamas. Selle hinna eest, millega siin koogitüki ja kaks kakaod ostsin, oleks Pierres vist ainult ühe koogitüki saanud.
Ka siinne tornide väljak on Tallinna sarnane. Oleksin peaaegu uskuma jäänud, et olen Stockmani ristmikule kogemata jõudnud. Lisaks tundub Vilnius noorte linn olevat. Peale selle, et enamus vastutulijaid tunduvad noored, sattusin juhuslikult peale vingele tulešõule. Tuld, sädemeid ja rakette lendas igas suunas. Sealhulgas mulle silma... sädemeid, ma mõtlen. Niiet sündmusi siin ikka vist toimub.
Aga ma rändan nüüd ajas veidi tagasi, sest siis saab selgeks, miks ma ainult endast räägin. Seiklesime ju koos Kadriga.. Ja mis meie öömajast sai.
Laupäeva õhtul peale mardi croixi kui koju jõudsime, oli Jim välja minemas. Niisiis haaras ta meidki kaasa. Läksime põhilisse Christianstedi öiste sündmuste toimumise kohta - jahisadama ääres olevale boardwalkile, mille ääres on pubid nii turistidele kui ka kohalikele. Seal sain jutule kolme kutiga - üks Hawaiilt pärit nartsissistlik surfar, teine kutt elab saare keskel vihmametsas ja kolmas oli selleks liiga vaikne, et ma tema kohta midagi oleks teada saanud. Arutasime mehega metsast, et võiks mingi päev koos ühe käigu võssa ette võtta ja jagasime kontakte. Ta jättis toreda kuti mulje (on ka!). Samal ajal vihtus Kadri kõrval pubis kuttidega tantsu. :p
Kui Jim järgmisel õhtul teatas, et peame lahkuma, siis mõtlesin kohe, et ehk metsamees oskab lahenduse pakkuda. Me kainda saime kohe hästi läbi temaga. Järgmisel päeval viisimegi asjad twma juurde. Õigemini öeldes esialgu ühe ta sõbra uhkesse majja, mis sõbra äraolekul Wade järelvalvata oli. Äge! Veetsime edasised päevad vihmametsast carambola vilju korjates, rannas rohelist taime suitsetades või niisama seigeldes. Pidasime maha kõige ägedama padjasõja. Küpsetasime toitu kordamööda ja käisime väljas vegan burgereid ja wrappe söömas. Viimaseks ööks kolisime ta enda majja. Ta hoiatas, et rotid tegid tal köögis korraliku laastamistöö ja majas valitseb kaos. Nii oligi. Aga hea meelega aitasime tal kööki veits normaalsemasse seisu taastada.
A muide sellel päeval kui Wade meid enda seltsi võttis, oli ta tee äärest ühe hädalise kutsika leidnud, kes oli kirpude poolt kärnaliseks puretud ja nägi üsna hale välja. Käisime teda merevees vannitamas ja reedeks leidis Wade talle juba uue kodu. Tahaks temast pilte näha, kui ta koera moodi välja nägema hakkab.
Reis oli nii tore, et esimest korda tulid mu lennujaamas ja lennukis pisarad silma. Kallasin neid lennuki põrandale ikka korralikult. Aga Kopenhaagenis läksid meie teed Kadriga lahku. Tema võttis suuna rongijaama ning sealt edasi Saksamaale sõbrale külla. Ma suundusin üksi kodu poole. Ja olengi Vilnius-Tallinn bussis. On liiga pime, et täpselt öelda, kus.
Pildid tulevad eraldi postitusega juba kodust. Ja üks eripostitus on ka tulemas. Lisaks on meil Kadriga plaan reisiõhtu korraldada, kus veel rohkem pilte näitame jne. Kes on huvitatud, andke teada mulle v Kadrile!
Ka siinne tornide väljak on Tallinna sarnane. Oleksin peaaegu uskuma jäänud, et olen Stockmani ristmikule kogemata jõudnud. Lisaks tundub Vilnius noorte linn olevat. Peale selle, et enamus vastutulijaid tunduvad noored, sattusin juhuslikult peale vingele tulešõule. Tuld, sädemeid ja rakette lendas igas suunas. Sealhulgas mulle silma... sädemeid, ma mõtlen. Niiet sündmusi siin ikka vist toimub.
Aga ma rändan nüüd ajas veidi tagasi, sest siis saab selgeks, miks ma ainult endast räägin. Seiklesime ju koos Kadriga.. Ja mis meie öömajast sai.
Laupäeva õhtul peale mardi croixi kui koju jõudsime, oli Jim välja minemas. Niisiis haaras ta meidki kaasa. Läksime põhilisse Christianstedi öiste sündmuste toimumise kohta - jahisadama ääres olevale boardwalkile, mille ääres on pubid nii turistidele kui ka kohalikele. Seal sain jutule kolme kutiga - üks Hawaiilt pärit nartsissistlik surfar, teine kutt elab saare keskel vihmametsas ja kolmas oli selleks liiga vaikne, et ma tema kohta midagi oleks teada saanud. Arutasime mehega metsast, et võiks mingi päev koos ühe käigu võssa ette võtta ja jagasime kontakte. Ta jättis toreda kuti mulje (on ka!). Samal ajal vihtus Kadri kõrval pubis kuttidega tantsu. :p
Kui Jim järgmisel õhtul teatas, et peame lahkuma, siis mõtlesin kohe, et ehk metsamees oskab lahenduse pakkuda. Me kainda saime kohe hästi läbi temaga. Järgmisel päeval viisimegi asjad twma juurde. Õigemini öeldes esialgu ühe ta sõbra uhkesse majja, mis sõbra äraolekul Wade järelvalvata oli. Äge! Veetsime edasised päevad vihmametsast carambola vilju korjates, rannas rohelist taime suitsetades või niisama seigeldes. Pidasime maha kõige ägedama padjasõja. Küpsetasime toitu kordamööda ja käisime väljas vegan burgereid ja wrappe söömas. Viimaseks ööks kolisime ta enda majja. Ta hoiatas, et rotid tegid tal köögis korraliku laastamistöö ja majas valitseb kaos. Nii oligi. Aga hea meelega aitasime tal kööki veits normaalsemasse seisu taastada.
A muide sellel päeval kui Wade meid enda seltsi võttis, oli ta tee äärest ühe hädalise kutsika leidnud, kes oli kirpude poolt kärnaliseks puretud ja nägi üsna hale välja. Käisime teda merevees vannitamas ja reedeks leidis Wade talle juba uue kodu. Tahaks temast pilte näha, kui ta koera moodi välja nägema hakkab.
Reis oli nii tore, et esimest korda tulid mu lennujaamas ja lennukis pisarad silma. Kallasin neid lennuki põrandale ikka korralikult. Aga Kopenhaagenis läksid meie teed Kadriga lahku. Tema võttis suuna rongijaama ning sealt edasi Saksamaale sõbrale külla. Ma suundusin üksi kodu poole. Ja olengi Vilnius-Tallinn bussis. On liiga pime, et täpselt öelda, kus.
Pildid tulevad eraldi postitusega juba kodust. Ja üks eripostitus on ka tulemas. Lisaks on meil Kadriga plaan reisiõhtu korraldada, kus veel rohkem pilte näitame jne. Kes on huvitatud, andke teada mulle v Kadrile!
Kommentaarid
Postita kommentaar