MereMaailm

Ma ei viitsi Malaisiast kirjutada. See oli nii ammu. Rohkem kui kuu aega tagasi. :D Juba nii kaua olen Uus-Meremaal olnud. Ma ei ole üheski teises kohas peale Laagri varem nii kaua järjest viibinud kui nüüd siin Aucklandis. Vahepeal tuleb masendus peale, et ma olen maailma lõpus ja peaks ringi rändama ja matkama ja Uus-Meremaaga tutvuma. Paar korda on lausa linna vangistuse tunne peale tulnud, eriti kui hostelis keegi küsib, et millal saabusin ja kuuldes, et kuu aega tagasi, hüüatab: Misasja, miks sa siin nii kaua oled olnud?? Aga ausalt öeldes on mõeldamatu pidevalt ringi rännata ilma, et rahavaru vahepeal otsa saaks, eriti kui palgavahe on selline nagu Eestil Uus-Meremaaga. Siin on miinimum tunnipalk 15.75 NZD (umbes 10.30 eur). Tahad teada palju ma veel mingi neli aastat tagasi Eestis teenisin? - 1.80eur tunnis!!! Ja lisaks juba enne siia tulekut teadsin, et ma ei taha olla üks neist eestlastest, kes Austraalias või Uus-Meremaal praktiliselt aasta kuskil farmis koos teiste aastaks siia seiklema tulnud noortega koos töötab. Tahaks pigem suhelda kiivide või maooridega ja kohalikku rahvast tundma õppida ja oma inglise keelt arendada. Jah, ma suhtlen ka hostelis kõigiga inglise keeles, aga igaühel on oma aktsent küljes ja lihtne sõnavara ning tunnen, et minu aktsent sellest just eeskuju ei saa.

Seega kui vahepeal heietasin, et mis hetkest aru saada, et ma siin elan, mitte ei ole turist, siis võib-olla peangi end sellega lohutama, et ma ei ole enam reisil, et ma iga siin viibitud hetke ringi rännates veetma peaksin. Ja ma ei pea end halvasti tundma kui terve päeva hostelis veedan. Nüüd mul tegelikult nii lihtsalt enam masetsemisaega ei jagu. Sain kolmapäeval kõne ühest värbamisbüroost, kes oli mind tööotsimisportaalist leidnud, kuhu oma cv üles laadisin. Juba järgmisel päeval alustasingi oma esimese välismaise töökogemusega meie kallite põhjanaabrite Soomlaste firmas Huhtamaki. Tegu on laoga ja konkreetne ladu tegeleb munakarpidega. Telefonis ja intervjuul öeldi, et tegu on andmesisestusega, aga siiamaani olen pigem assisteerimisega tegelenud - kõigepealt noppelehtede printimine, siis laomehed komplekteerivad alused valmis, toovad lehe tagasi, siis pean helistama konkreetsesse transpordifirmasse ja tellima äraveo ja kui autojuht kohale jõuab, pean vaatama, et ta oma õiged alused kätte saaks ja siis tuleb talle saatelehed programmist välja printida ja vormistada ja ongi valmis. Mind õpetav naine on mulle mõlemal päeval öelnud, et ma lihtsalt ta vari oleks ja jälgiks, mis ta teeb, aga reaalsuses käivad asjad nii, et ma polnud kordagi veel seda autojuhile dokumentide vormistamise protsessi ise läbi teinud kui ta teatas, et peab kontorisse minema, kas saan üksi hakkama ja siis ta toimetas kuskil päev läbi ringi ja andis mulle vahepeal ülessandeid, et nüüd helista sinna ja küsi seda numbrit ja uuri, kas nad tulevad, aga mulle polnud öeldud, et ma pean telefoninumbrit valides number ühe ette valima, seega tükk aega jändasin telefoniga, et seda tööle saada ja siis kui sain lõpuks transpordifirma kätte, siis mult küsiti sada küsimust, millele ma vastata ei osanud. Piinlik on loll olla! Kuulsin täna hostelistki, et siin pidi olema üldiselt firmades suhtumine nagu ma peaks esimesel tööpäeval juba kõike oskama. Noppelehtede väljaprintimine oli ka tore. Nimekiri oli pikk, aga sealt tuli vaid osa välja valida. Uurisin, et mille järgi ma vaatan, et just need tuleb printida - ei vaatagi millegi järgi. Lihtsalt peab teadma. Ahah. Väga asjalik juhendamine. Ühesõnaga algus on raske, aga vaikselt hakkan asjadele pihta saama. Esmaspäeval olen võib-olla hoopis kontori poolel. Sain ka oma tahtmise - töökaaslased on kiivid (lao kontoris) ja polüneeslased (laomehed). Töökoht asub 14 km kaugusel hostelist. Bussisõit võtaks aega tunni aga õnneks üks filipiinlasest hostelikaaslane töötab läheduses tehases ja saab mind oma autoga kohale viia ja isegi ära tuua.

Panin end lisaks ühte talendiagentuuri kirja, mis otsib taustanäitlejaid (ekstraid) kohalikesse seriaalidesse ja reklaamidesse. Niiet varsti olen siin kohalik kuulsus:D

Vahepeal peeti ka kevadpühi. Siin jääb see kevadvaheajaga samale ajale ja kõige olulisem traditsioon on linnast lausa mitmeks nädalaks puhkusele sõitmine. Siin on kooliaasta jagatud neljaks perioodiks ja iga perioodi vahel on 2 nädalat puhkust ja seega perega pagemine tihti võimalik. Kui töölt nii kauaks vabaks ei saa, siis vähemalt pikaks nädalavahetuseks küll - pühadejärgne esmaspäev on ka puhkepäev. Nüüd tänu tormile soovitati inimestel tungivalt oma reisimised muidugi ära jätta. Meie otsustasime linna peale tsüklonit ja vihma vaatama minna, et ka ekstreemsusest osa saada ja mitte kõike seda oma hostelis maha magada. Nägime päikest ja vikerkaart hoopis ja tuult polnud ollagi. Pärast uudisteportaalis küsiti, et kas tormihoiatused olid veidi üle pingutatud, aga leiti, et pigem karta kui kahetseda ja idarannikul oli ikka ka veidi tormine. Ei tea, kas just Cookie Monsteriks seda nimetada saaks.
Lisaks on poed täis šokolaadimunasid ja -kiivisid ja -jäneseid muidugi. Otsustasin, et tahan ikkagi pühi Eesti stiilis ka tähistada ja hosteli rahvusvahelisele seltskonnale munade värvimist tutvustada. Õnnetuseks Uus-Meremaa kanad valgeid mune ei valmista. Siiski olen väga kangekaelne inimene ja kui midagi välja mõtlen, siis seda ka teen. Seega ühes suuremas kaubanduskeskuses sorteerisin karpide viisi mune läbi ja komplekteerisin erinevatest karpidest kokku nii heledad munad kui võimalik. Peaaegu, et rahuldava tulemuse sain. :) Munade värvimisest võttis osa paar prantslast, peruulast ja üks mehhiklane. Prantslased täitsa nautisid meie põnevat traditsiooni ja imestasid kuidas sibulakoortega naturaalselt kunsti teha, aga Lõuna- ja Kesk-Ameeriklaste jaoks oli munade värvimine nii veider tegevus, et nad vist päris hästi ei saanud aru, misasja nad teevad.:D ja milleks need sibulakoored ja mis see riis teeb (kasutan riisi, kaerahelbeid või muud sarnast munadele täppide ja laigukeste tekitamiseks). Tulemust saab postituse all piltidelt näha.
Samal päeval läksime Peruust pärit Brendaga ja Brasiiliast pärit Willianiga randa. Päev oli päikeseline, aga kuna siin on sügis, siis mitte enam nii palav. Mina olin esimene julge, kes vette läks. Brenda peitis end oma kapuutsi sisse ja jäi rannaliivale tsillima, Willan tuli mulle lõdisedes järgi. Brasiillaste jaoks 19-20 kraadine vesi enam vist ujutav pole, aga minu jaoks oli mõnus. :D Uus-Meremaa on vikerkaarte maa. Ma ei ole mitte kunagi nii palju vikerkaari näinud kui siin ja vikerkaarelipud ripuvad siin isegi akendest välja. Need küll on muu tähendusega kui vihm ja päike. Sel päeval ulatus üle terve veepiiri täiuslik ja mitmekordne vikerkaar. Ülitore kevadpühade päev oli.
Tegevusi siin jätkub. Eile käisin veel ühes tahiti tantsu õpitoas. Õpetaja Moena on kogu maailmas väga tuntud. Ma arvan, et minu jaoks ongi tema kõige suurem Tahiti tantsu superstaar ja see on ikka ülim vedamine, et ma nüüd siin Aucklandis olen kui ta esimest korda üldse Uus-Meremaal õpetamas on. Trenn oli eelmisest väga erinev. Inimesi oli palju ja rõhk oli koreograafial. Taustainfot palju ei jagatud, sest kava oli pikk ja mitte just kõige lihtsam ning lobisemiseks aega ei jäänud. 3 tundi möödusid küll kiiremini kui mõni tsüklon Cook. Lähiajal rohkem õpitubasid tulemas pole ja tahaks regulaartrenne võtta. Wellingtonis pidi see võimalikum olema kui siin.
Mulle meeldib uusi asju proovida. Peaaegu alati leian poest midagi uut ja põnevat. Reedel töölt tulles sattusime ühte aasia poodi, mille riiulid olidki vaid põnevat kraami täis. Ostsin muuhulgas tamarindi kommid (kuivatatud tamarind suhkrus) ja karbi duriani vilja maitselisi mochisid (jaapani riisikoogid). Durian, mis on teadupärast maailma kõige jõledama haisuga puuvili, pole tegelikult üldse jaapanis kasutusel ja seega need mochid polnud päris jaapanipärased. Andsin neid proovida Brendale, Gunile (Tokyost) ja Mikele (Filipiinidelt). Gun oli seda veidrat mochit proovides näoga nagu oleks ta väga piinarikkal viisil suremas, aga huvitaval kombel sõi ta terve koogikese siiski ära. Brenda viskas peale ühte ampsu ülejäänu prügikasti. Ka mina polnud just vaimustuses - maitses nagu nafta, kollane nafta. Samas on inimesi, kellele nafta maitse meeldib. Mike oli ainuke, kes duriani viljaga harjunud, sest puuvili, mis on pärit küll Malaisiast ja Indoneesiast, on ka Filipiinidel populaarne. Kuala Lumpuris ostsin karbi duriani täidisega šokolaadikomme. Saatsin selle koju oma perele proovimiseks. Tahaks teada, mis nad arvavad. :D Kilesse pakendatud kinnine karp suutis igatahes korralikult lehka tekitada.
Kui juba Malaisia juurde jutuga jõudsin, siis ma vist ikka paar sõna räägin. Mul oli kahe lennu vahel 16 tundi, mis on mõnus lühikeseks linnatuuriks. Seljakoti pärast ma muretsema ei pidanud, seda mulle kahe lennu vahel ei tagastatud ja ülejäänud raskemad asjad jätsin pakihoidu. Kahjuks avastasin liiga hilja, et mu suvekingad jäid ka seljakotti ja mul olid Malaisia kuumuse jaoks veidi valed asjad jalas(seest karvased saapad). Maha jäi ka päikesekreem. Mul oli plaanides Kuala Lumpuris turule minek ja õnneks on seal hinnad soodsad ja sain ilusad lõunamaised kingad vist 55 ringgitiga, mis on 12 eur umbes. Shoppasin veidi veel ringi. Proovisin jaka vilja (Jackfruit), mis on väga mõnus ja magus, ning mangot. Eesti poest ostetud mangod on kõvad ja puised, aga seal nad lausa tilguvad mahlast. Kulutasin kogu oma raha üsna kähku. Kahju, et nii vähe seda kaasa võtsin (ainult 35 eur eest umbes). Uus päikesekreem jäi seega ostmata.
Malaisia liiklusega harjumine on närvesööv. Tänavatel on küll jalakäijatele valgusfoorid, aga suure tõenäosusega need ei tööta ja sellele loota, et keegi teed annaks, juba ei tasu. Haa! Hea nali. Seega on ristmike ületamine kui takistusrada. Tuleb kiirelt reageerida, sest liiklus on seal tihe ja rollerid ja mootorrattad ilmuvad nurga tagant ootamatult.
Liikudes bussi ja -rongijaamast kesklinna poole jäi alguses tunne, et Kuala Lumpur on täielikult islami riik. Tee peale jäi National Mosque (mošsee) ja arhitektuur oli üldiselt islamimaailmale omane. Hiljem aga jõudsin linnaosasse, kus domineeris pigem hinduism, hindu templid üksteise kõrval, templite kõrval lillemüüjad. Lilli kasutatakse templites rituaalide läbiviimisel. Mind kutsuti ka ühte templisse sisse. Kingad pidid mind värava taha ootama jääma.
Jõhkralt palav oli. Kaardilt leidsin keset linna hiigelsuure pargi. Otsustasin sinna minna, et natuke Malaisia loodusest aimu saada. Teekond osutus oodatust pikemaks. Tegin praktiliselt tervele pargile ringi ümber, et sissepääsu leida ja olin peaaegu lootust kaotamas. Hakkasin arvama, et sinna ei pääsegi sisse. Aga noh, vähemalt sai ka teekonnal palme ja päikest nautida. Lõpuks jõudsin siiski väravani. Kuala Lumpuris üldiselt ja ka seal pargis on palju varjualuseid ning peaaegu kõik need on päeval okupeeritud, palavusest kurnatud magajaid täis. Ka mina andsin kuumusele järele ja viskasin end pargis ühe varju all pikali. Üritasin siiski mitte magama jääda. Raske oli see ja vahepeal vist jäingi tukkuma. Linnu laul ja sirin kõlasid ümberringi. Park ise oli imeline - koski, järvekesi, purskkaeve ja suuri taimi ning lilli täis. Lisaks oli sinna ehitatud puuonni linnak. Nautisin soojust ja lõunamaa igavest suve.
Lennujaama jõudmise paanikast juba kirjutasin ühes varasemas postituses. Õnneks on mul kohutavalt vedanud ja olen igale poole õigeaegselt saabunud. Teel Uus-Meremaale sain lennukis terve aja erilist luksust nautida, sest kõik 3 istet olid minu päralt. Pidime ühe peatuse veel tegema Austraalias. Nii lennul Austraaliasse kui ka sealt edasi Aucklandi käisid stjuuardid-stjuuardessid lennuki sabast ninani läbi ning lasid terve lennuki sisemuse desinfitseeriva aerosooliga üle. Siin hoolitsetakse korralikult selle eest, et mujalt tulnud endaga võõrliike kaasa ei tassiks. Aucklandi lennujaamas tuli oma asjad deklareerima ja kõik kaasas olevad toidukaubad, nahatooted, puidust esemed ja muud loomsed esemed lennukis jagatud deklareerimisblanketile kirja panema. Lisaks uuriti, kas mul on kasutatud matkavarustust kaasas või olen oma jalanõude-riietega loomakasvatusasutustes käinud või matkamas.
Sattusin ka ühe piirivalvekoera tähelepanu alla. Puuvilju ei võinud kaasa võtta, aga mu kotil oli ilmselt apelsini lõhn küljes, sest olin veel eelmisel õhtul Malaisias apelisini koori oma kotis hoidnud.
Õnneks koera saatja aimas seda ja lasi mul minna. Ei tahnud keegi mind läbi otsida.
Nii, aga olengi reisijuttudega selleks korraks ühele poole jõudnud. Edasi vaid tavaelu lood Uus-Meremaalt.:)