Viimane võimalus näha

Käes on teine sügiskuu. Eestis on selleks oktoober, aga siin aprill. Mind hirmutati, et Uus-Meremaal ei ole nii soe nagu arvata võiks. See arvamus põhineb võib-olla kuumusest viirastava Austraalia lähedusel. Mina näiteks teadsin, et Uus-Meremaa on piisavalt lõunas, et siin talvel veidi jahe ja vihmane oleks, aga tänu hirmujuttudele selle kauge maa külmusest ja tuulest ma vist hakkasin rohkem kartma kui vaja. Üks Hollandist pärit neiu plaanib näiteks siit see nädal vihma eest tagasi Euroopasse põgeneda. Asi võib muidugi ka selles olla, et viibin põhja saare põhja osas. Google ütleb, et Wellingtonis, mis asub mõned sajad kilomeetrid lõuna poole, on 13 kraadi kõigest täna. Aga minu enda kogemuste põhjal vähemalt Aucklandis on siinne sügis parem kui keskmine Eesti juuli. Täna käisin esimest korda sel aastal meres ujumas. Ja iga päev põlen üha enam ära. Ritsikad siristavad ja nii suuri liblikaid kui siin, pole ma varem näinud. Minu meelest on need monarh liblikad - need samad, kes Ameerikas tuhandeid kilomeetreid rändavad. Uus-Meremaa liblikad siiski vist nii suure seiklushingega pole.

Aga naljapäeva siinmail ei tähistatud või ma ei olnud lihtsalt õiges seltskonnas. Aprill saabus hoopis üllatusega köögis. Üks Inglismaalt pärit tüdruk, kes pagariäris töötab, oli suure karbitäie kõikvõimalikke saiakesi-pirukaid kaasa haaranud, mis olid veel ahjusoojad, lisaks suure kotitäie saia (kohalike sõnastuses leiba). Kõige traditsioonilisem Uus-Meremaa pirukas on täidisega korvike, millel tainast kaas peal. Sisse on pandud rammusat paksu lihakastet, vahepeal ka ubasid, sibulat jne. Mind võttis ühe sellise söömine täitsa võhmale.

Olen Aucklandis oldud kolme nädala jooksul igal nädalavahetusel kuhugi festivalile jõudnud. Seekord läksime koos kahe naljaka brasiilia noormehega hostelist rahvusvahelisele kultuuride festivalile. Proovisime kätt ka šoti mägismaa ühes kuulsaimas mängus - toika viskamine (caber toss) pigem nagu palgiheide. Ja mind sunniti ka seda tegema :D Kuna ma olen avatud inimene, siis nõustusin ja üllatusin, et ma võiks täitsa Kalevitütreks kandideerida. Lisaks kutsusid erinevate maade tantsijad rahvast endaga koos jalga keerutama. Meisterdada sai traditsioonilist maoori tuulelohet, õppida capoeirat (brasiilia tantsulisakrobaatiline võitluskunst), jooga tunnis osaleda jne. Kohal oli karamellikunstnik Hiinast, kes lastele kõikvõimalike kujudega pulgakomme meisterdas, tutvustati Taimaa puuviljanikerdamiskunsti. Festivalil oli kaks lava - muusika ja tantsu jaoks. Aafrika alal polnud lava vajagi, seal käis päev läbi tants ja trummimäng. Kõige rohkem ruumi vajasid Aasia toitlustajad. Aga festivaliväliseltki on Uus-Meremaal vist kõige rohkem toidukohti just Aasia maigulised - paljud Aucklandi tänavad ainult Jaapani ja Hiina ja muu selle piirkonna restoranide päralt ongi. Mingi hetk tekkis brasiilia kuttidel muu plaan, aga mina soovisin veel festivalile jääda. Vaatasin ringi ja tutvusin pakutavaga, kui äkki nägin haaremipükse müüvas poes tribal tantsijaid ringi jalutamas - Ooo! Kes ei tea, siis ma ise olen tribal fusion stiiliga viimased 4 aastat tegelenud. Ma olin üritanud netist uurida, mis võimalusi sarnases stiilis võiks Auckland peita, aga veebiinfo mind just targaks ei teinud. Saladused olid hästi varjatud. Astusin kohe ligi ja uurisin lugu. Nende tantsugrupp harrastab gipsy caravan stiili, mis ei ole päris see, mida ma olen teinud, aga uued oskused samas vallas on igati teretulnud. Nad on ainuke tribal trupp Aucklandis ja fusion stiili ei tehta vist üldse. Seega on nemad kõige lähedasem sellele, mida otsisin. Viidi mind siis terve grupi juurde ja mida ma järsku kuulen? Üks lillade juustega tantsija vahib mulle kõigepealt tükk aega otsa ja siis küsib eesti keeles, et kas ma olen eestlane! Midaa??? Aucklandis elab väga vähe eestlasi. Eva, kes on tegelikult Ameerikast pärit väliseestlane ja nüüd aasta aega Uus-Meremaal olnud, ütles, et ta ei teadnud enne mind siin ühtegi teist rahvuskaaslast. Sellised juhused tunduvad ebareaalsed! Tundub, et siit saab alguse midagi uut ja toredat!

Üritan enda arendamisega ikka jätkata olenemata, kus viibin. Täna käisin ka teist korda maori te reo tunnis. Täiesti uskumatu kui raske on keelt õppida kui jagatavaid tarkuseid natuke arusaadavamasse keelde ei tõlgita. Jah, ma saan aru, et poaka on siga (see tuleb ilmselt inglise keelsest sõnast pork - sealiha), kui mulle sea kujuke laua peale pannakse ja heihei on kana, aga sõnadest, millel nii selgeid kujutisi pole, on üliraske aru saada. Lisaks kasutatakse seal erineva pikkuse ja värviga klotse, millega kindlaid sõnu tähistatakse. Lõpuks laoti nendest pulkadest lauale terved laused, millest ma mitte midagi aru ei saanud, sest minu jaoks pisike sentimeetri pikkune valge klots ei tähenda midagi, või pikk püstipidi lauale asetatud must klots. Kirjutasin nii palju kuulmise järgi üles kui võimalik, et kõik tundmatud sõnad kodus ära tõlkida.

Läbi kerge vihmasabina koduhosteli poole jalutades sattusin mööduma Starbucksist ja värviline reklaam ahvatleva matcha maasika frappuccino pildiga sundis mind jälle raha raiskama. Ma ei salli üldiselt igasuguste firmamärkide jumalikustamist ja ma ei osta kunagi midagi ainult kuulsast nimest vaimustununa. Samas meeldib mulle uusi asju proovida ja siin ei ole firma oluline. Matcha maasika jook oli mõnus. Meenutas Jaapant. Varem oli matcha minu jaoks lihtsalt mingi roheline veidi kuivanud muru maitseline jook. Nüüd on see aga seotud kõigi teiste mälestustega Jaapanist - matcha tee, mida restoranides toidu kõrvale toodi ja see, kui pisikesse suveniiripoodi sisenedes mulle ostlemise kõrvale tassike macha teed ja Fuji kujulist šokolaadi kõrvale pakuti, ja siis kõik need matcha maitselised küpsised ja šokolaadid ja muud maiustused.

Viimane päev Tokyos mööduski suures osas ostlemise meeleoludes. Plaan oli sõita rongiga Harajuku peatusse ja sealset tänavakultuuri avastada. Tokyo on kuulus oma harajuku stiili poolest, mis võtab hullupöörase vabaduse panna selga mida iganes hing ihaldab. Justkui oleks hullunud moekunstnik tänaval lahti lastud. Kõik on kas ülevõimendatult kawaii - niii nunnuuuu! või siis animetegelaste või muude olevuste-isiksuste reaalsuses ellu ärkamine. Möllu keskmeks on Takeshita tänav, kus rahvamasside liikumisse võib nagu kärestikulisse jõkke uppuda. Teisele poole ainult jalakäijatele mõeldud tänavat saamine valmistas suuri raskusi, sest inimvoolul ei paistnud lõppu tulevat. Tänava mõlemad servad olid täis riide-, kosmeetika- ja ehtepoode. Palju oli soki-suka kaupluseid ja niisama nännipoode. Müüdi ka anime meeneid. Pakuti süüa-juua. Kassikohvikutes sai kasse paitada ja öökullikohvikus huikajatega kohvitada. Oleks tahtnud igale poole sisse astuda, aga siis ma poleks õhtu lõpuks poolt tänavatki jõudnud läbi käia. Sinna piirkonda jääb ka selliseid ristmikke, kus kogu seda inimhulka nähes suu lihtsalt ammuli vajub ja pärani jääbki.

Kuigi harajuku stiili järgijaid ma seekord palju ei näinud, siis jaapani noorte tavamood on ka muidu Euroopa omast erinev - ikka kawaii. Pitsist või siidist sokid lipsukestega või pastellvärvides pilvelossi või kassipiltidega põlviksukad, haldjaseelikud. Lilled, pärjad, patsikummid lipsude ja tuttidega või siis nunnud anime tegelased. Otsin endalegi Totoro sokid.

Raske oli lahkuda, aga kell sai palju ja tahtsin veel Tokyo Imperial Palace juurde jõuda. Väravatest muidugi sisse ei lastud, sest hakkas juba hämarduma. Külalisi võeti keisripalee aeda kuni 16.30-ni vastu. Minusugusel öökullil on ikka hommikumaal raske elu. Otsustasin siis aiale väljastpoolt müüri tiiru peale teha. See teekond osutus ootamalult pikaks. Vahepeal jõudis täitsa pimedaks minna ja mina ikka kõmpisin mööda vallikraavi serva. Oma geniaalse ajatajuga mõtlesin enne täitsa pimedaks minekut veel pargis istuda ja postkaarte kirjutada. Hull! Endal lennuk mõne tunni pärast lahkumas. Kui sealt palee juurest tulema sain ja rongile astusin, oli mul lennujaama jõudmiseks paar tundi aega. Aga juba ööbimiskohta minek võttis tunni ja asjad tuli lennukõlblikult kokku pakkida. Kui hakkasin Juni juurest lahkuma, siis alles tuli mõistus koju ja äkki hakkas väga kiire. Mul oli umbes tund aega, et lennujaama jõuda. Mul ei olnud veel check-in´gi tehtud ja see ei olnud sama lennujaam, mille kaudu saabunud olin. Lisaks vähendasid rasked kotid mu tempot ilmselt umbes 3 korda. Sellesse rongijaama, kust ma esimese kolmest rongist püüdma pidin, polnud ma ka varem läinud ja tee oli täitsa võõras. Ma ei tea, mida ma teeks ilma google mapsi abita, mis peale linnas orienteerumise võimalikuks tegemise ka kõik rongid koos kellaaegade ja jaamade ja kohalejõudmisjuhistega mulle ära näitas. Peale selle on mul tunne, et mul vist on kaitseinglid mööda maailma laiali. Olin juba teekonna kolmandas rongijaamas ja ei suutnud leida perrooni, kust järgmine rong juba paari minuti pärast lahkuma pidi. Küsisin infotöötajalt, et kas "sealt" saab Haneda lennujaama poole. Ütles, et saab, aga perroonile jõudes oli mul ikka kuri kahtlus, et asi pole õige. Otsustasin üle küsida - seekord pöördusin lähima perroonil ootaja poole, kes ütles, et olen vales kohas ja viis mind õigele perroonile isiklikult kohale!:) Jaapanlased jätsid üldiselt ülitoreda ja lahke mulje. Isegi kui nad inglise keelt üldse ei räägi, üritavad nad ikka aidata. Perroonil olid pikad järjekorrad kohtades, kus rong peatudes oma uksed avab. Nagu ikka ei oodata Tokyos rongi perroonil suvalises kohas seistes, vaid ukse koha juures järjekordades. Sain viimse ühenduva rongi peale. Ma olen ikka arvestanud, et lennujaama võiks enne lendu 2 tundi varem kohale minna. Muidugi jõudsin sinna sellest ajavarust mitukümmend minutit hiljem. Nean oma kangekaelsust, mida juba ühes varasemas postituses kirusin. Oli vaja mul sinna palee juurde üldse ronida? Oleks võinud juba varem ööbimiskohta minna ja rahulikult asju pakkida, et siis oleks aega normaalsel tempol ilma närvitsemata Tokyo metroo-rongisüsteemis orienteeruda. Aga ei, ma lihtsalt pidin seda paleed nägma! Sellest sai põhimõte lausa. Ja ma pidin terve ringi ümber lossi aia tegema! Täitsa lollakas! Ja kusjuures, oleks ma siis õppinud sellest midagi, aga ei! Kuala Lumpuris kordus järgmisel õhtul täpselt sama asi. Ma olin päev läbi ringi tuianud, aga kuulus Petronas towers oli nägemata (või noh, kaugelt nägin). Ma ei saanud Malaisiast lahkuda seda kaksiktorni korralikult nägemata. Ja muidugi, kuna mul raha polnud enam, siis ma isegi ei kaalunud rongi varianti. Kavatsesin kõik need kilomeetrid jalgsi läbida ja kõndisin ikka edasi, kuigi oleks pidanud ammu tagasi pöörduma. Ma vihastasin enda peale korduvalt, et ma ei suutnud endale antud lubadusi pidada. See on ohtlik, ma ütlen! Jooksin peaaegu terve tee tagasi, sest aega oli liiga vähe ja siis juhtus õudus - mu telefon lülitus välja ja google maps ei aidanud mind enam. Küsisin teed - bussijaama pidi veel pikk maa olema. Soovitasid rongi sinna jõudmiseks. Aga ma ei tahtnud neid uskuda. Kiirustasin edasi näidatud suunas ja püüdsin kinni järgmised kutid, kellelt teed küsida. Nemad aga otsustasid mulle ilma mõtlemata rongipileti välja teha! Ma ju ütlesin, et mul on kaitseinglid! Kui oleksin terve maa jalgsi kõndinud, siis oleksin vist kõigest tund enne lennu väljumist heal juhul kohale jõudnud. Ma olen oodanud tunde turvakontrolli järjekorras. Siin ma jäin täielikult olematutele sabadele lootma. Õnneks on mul hullult vedanud. Vahepeal tundub, et lausa ebanormaalselt palju. Ja samas olen ma siiski üliõnnelik, et selle neetud tornipaari ära nägin, sest see vaatepilt oli ebamaiselt võimas! Pildid tulevad järgmise postituse juures.
Ja Jaapanist lahkumine oli ka kahtlaselt lihtne. Kohe lennujaama jõudes nägin otse ees infopunkti, kust juhatati õige check-in laua juurde. Seal ma pääsesin löögile praktiliselt ilma järjekorrata. Turvakontrolli saba liikus ka nii ruttu, et ma ise pigem ei saanu kotte piisavalt kiirelt seljast, et kohe võimaluse avanedes need liinile panna. Edasi jäi vaid õigesse väravasse jalutamise vaev.
Selleks korraks on jaapani lugu läbi. Kindlasti loodan kunagi tagasi minna, sest see on üks tõeliselt maagiline paik siin maa peal ja nii palju ilusaid kohti jäi kõrvale kui valisin, mida näha ja kuhu minna.